pruudist ilu ja vagaduse poolest üle juhtub olema, siis tahan ma teda kosida. Aga kui seda ei juhtu, siis saab minu endine valitud piiga mulle abikaasaks.“
Nüüd valmistati kuningakojas uhke lustipidu, mis kaks nädalat pidi vältama, et kuningal aega oleks neidusid silmata, kas neist keegi aedniku tütrest ehk kaunim võiks paista. Kõik ümberkaudsed kuningannad olid oma tütardega seltsis peole palutud. Et igaüks teadis, mispärast neid sinna oli palutud, sellepärast lootis ka iga tütarlaps, et õnnekord tema peale võiks langeda.
Juba oli pidu lõpu ligidal, aga noor kuningas ei olnud veel kedagi leidnud, kes temale meelt mööda oleks olnud. Viimase pidupäeva hommikul astusid ülemad riigi nõumehed kuninga ette ja ütlesid, mis vana kuninga lesk neile oli õpetanud:
„Kui kuningas sel õhtul kosja otsust selgeks ei tee, võib rahva mässamine ette tulla, sest et kõik alamad kuningat abielusse soovivad.“
Kuningas kostis:
„Ma tahan alamate tahtmist täita ja täna õhtul otsuse anda.“
Siis saatis ta teiste teadmata ühe ustava sulase aedniku tütre järele, laskis piiga salamahti sinna tuua ja õhtuni varjul pidada.
Kui nüüd õhtul kuningakoda tuledest säras, ja kõik kuninglikud neitsid oma kõige uhkemates ülikondades silmapilku ootasid, kus neile õnnekord pidi tulema, astus kuningas koos noore naisterahvaga pidusaali. Noore neitsi silmnägu oli nõnda rätikute sisse mähitud, et vaevalt ninaots välja paistis. Aga mis esimesel silmapilgul kõigile silma ulatas, oli võõra neitsi lihtne ülikond, tehtud valgest peenikesest lõuendist, mitte kuskil siidi, sametit ja kulda, nagu teistel, kes peast varbani siidi ja sameti sees olid. Mõned tõmbasid suu naerule, teised ajasid ninad viha pärast kärssu, aga kuningas tegi, nagu ei paneks ta seda tähele, päästis neitsikese pea rätikute mähkmest, astus siis piigaga lese kuninganna ette ja ütles:
„Siin on minu valitud neitsi, kelle ma abikaasaks tahan võtta, ja palun teid kõiki, kes teie siin koos olete, meile pulma.“
Lesk kuninganna hüüdis vihaselt:
„Mis karjas kasvanud mehest paremat võis loota! Tahate sinna tagasi minna, siis võtke oma orjatüdruk kaasa. See oskab vististi sigu sööta, aga ühele kuningale ta küll abikaasaks ei kõlba, sest et niisugune külatüdruk aujärje ära roojastaks!“
Need sõnad paisutasid noore kuninga südame vihale; ta kostis valjusti:
212
