ette makstud. Siiski ei olevat neile iial seda mõtet tulnud, et laps kuninglikust soost võiks olla, vaid nad olid seda igakord naljaks pidanud, kui laps ennast kuningapojaks nimetanud.
Metsatalu peremees läks ise kuningat sinna külasse juhatama, kuhu ta poisikese karjapoisiks oli andnud. Suur oli tema, aga veel suurem kuninga ehmatus, kui nad noormeheks kasvanud poissi sealt enam ei leidnud, ega ka tema jälgi pererahva käest teada ei saanud.
Rahvas teadis niipalju jutustada, et poiss ühe naisterahva kaebuse peale kohtu ette viidud, kus teda aga vabaks mõistetud ja lahti lastud. Hiljem tulnud kuninganna sulane, kes poisikese tema käest ära võtnud ja ühte teise valda teenima viinud. Kuningas tõttas nüüd sinna, leidis ka pere, kus tema poeg lühikese aja oli olnud, siis aga ära põgenenud, nõnda et nad hiljem temast enam midagi kuulda ei saanud.
Kust pidi nüüd umbes jälgi otsitama, ja kes otsijatele teed juhatama?
Kuningas kahetses seda raske murekoorma all, et teele aetud jäljed tema silmast ära kadusid. Seal astus seesama vanamees tema ette, kes enne seda mõnikord kuningapojaga koos oli olnud, ja rääkis, kuidas ta oma eluteel ühe niisuguse noormehega aegajalt ühte juhtunud ning teda esimest korda karjas, ja hiljem mõnes muus teenistuses näinud. Sellepärast olla temal lootust kadunud noormehe jälile saada. Kuningas tõotas vanamehele jalavaeva rohkesti tasuda, kui ta teda poja jälile võiks juhatada. Ta käskis ühel sulasel hobuse seljast maha tulla ja vanamehel tema asemele hobuse selga astuda, et nad kiiremalt võiksid edasi minna.
Aga vanamees ütles naeratades:
„Niipalju, kui teie hobused joosta jõuavad, võivad minu jalad ammugi käia; need on maailmas enam teed mõõtnud, kui ükski hobune.“
Nädala pärast said nad kuningapoja jälgedele ja leidsid ta parajasti ühe uhke mõisa rohuaias aedniku ametit õppimas. Otsata suur oli kuninga rõõm kadunud poega leides, keda ta juba mitu aastat kui surnut taga oli nutnud. Nüüd langesid rõõmupisarad tema palgeile, kui ta poja kaela ümbert kinni võttis, teda vastu rinda pigistas ja temale suud andis. Siiski pidi ta poja suust sõnumeid kuulma, mis leidmise rõõmu vähendasid ja uut kurbust tema südamesse sünnitasid.
Aednikul oli noor priske tütar, ilusam kui kõik roosid ja lillekesed uhkes rohuaias, ühtlasi vaga ja ilma süüta kui taeva ingel.
210
