Osavkäpp kostis:
„Ehk võiks lugu küll nõnda olla, kuidas teie, aus kuningas, arvate, aga tõtt öeldes: ma ei ole veel elupäevil sõjamehe ametit katsunud, vaid tänini üksnes tööd teinud, kus vere valamist ei olnud. Pealegi tuleb nüüd aeg kätte, kus vanemad mind koju ootavad. Seepärast ärge pange pahaks, kui ma teie tahtmist seekord vastu ei tohi võtta.“
Nõnda lahkus ta kuningalinnast, kus ta lühikese ajaga väga rikkaks meheks oli saanud. Tal oli veel rohkesti pool aastat aega, enne kui koju hakkas minema, seepärast luusis ta ühest paigast teise, puhkas vahel ja tegi siin ja seal niipalju tööd, et reisiraha teenida, sest tallele pandud varandust ei tahtnud ta mitte teel ära kulutada.
Kolmas vend, Teravsilm, kes teekäigu õhtu poole oli võtnud, hulkus tüki aega ühest paigast teise ega tahtnud kusagilt õiget, kindlamat teenistust leida, mis talle leiba ja rohket palka oleks võinud anda. Osava küti ametiga võis ta küll igal pool niipalju teenida, millega oma igapäevase ülalpidamise jõudis tasuda, aga mis pidi ta koju minnes kaasa võtma?
Aegamööda oli ta teed käies ühte suurde linna tulnud, kus igal pool sellest õnnetusest räägiti, mis nende kuningale nüüd juba kolmat korda oli juhtunud ja mida ükski ei võinud ära mõista, veel vähem asja sündimist ära keelata.
Imelik lugu oli nõnda:
Kuningal kasvas rohuaias üks õunapuu sarnane väga kallis puu, mis kuldõunu kasvatas, millest mõned lõngakera suurused olid ja mitu tuhat rubla väärt arvati. Igamees võib isegi arvata, et niisugune puuvili mitte lugemata ei olnud ja seda ööd-päevad vahid ümberringi valvasid, et varga näpud seda puutuma ei pääseks.
Aga nüüd oli juba kolm ööd järjestikku igal ööl üks kõige suurematest õuntest ära varastatud, mis ehk ligi viis tuhat rubla väärt võis olla. Väljasaadetud vahid ei olnud varast ega varga jälge kuskil näinud.
Teravsilm mõtles kohe, et siin võis varjul olla mingi iseäralik kavalus, mida ta ehk terase silmaga võiks ära tunda. Ta mõtles: kui varas kehata ja nägemata puu kallale ei tule, siis peab ta vististi minu terasesse silma puutuma. Sellepärast palus ta kuningalt luba rohuaeda minna ja vahtide teadmata salamahti asjalugu tähele panna.
Luba saanud, tegi ta ühe kõrge puu latva, tüki maad kuldõunapuust eemal, endale sala-aseme lehtede varju, kus keegi teda ei
21
