„Mets murdis maha!“
Perenaine kisendas kui pöörane ja ähvardas poisikest metsalistele roaks ette visata, aga poiss kostis naerdes:
„Sinu vihane liha maitseb neile magusam!“
Siis laskis karjapoiss hundid kolm päeva koopas söömata seista, ajas ühel ööl, kui pererahvas magas, karja laudast välja, pani oma kaksteistkümmend hunti nende asemele lauta ja sulges ukse tugevasti kinni, et metsalised välja ei pääseks. Kui asjad niikaugele joonde olid seatud, andis ta jalgadele nõu ja läks pakku, sest karjapoisi teenistus oli temale juba ammugi vastumeelseks läinud. Pealegi tundis ta nüüd parajat rammu, miska suuremaid toimetusi võis ette võtta.
Oh sa kallis aeg! mis nüüd hommikul sündis, kui perenaine lauta läks ja lehmi tahtis lüpsma hakata. Vihased, näljas hundid kargasid üheskoos tema kallale, nii et muud üle ei jäänud kui keel ja süda, mis metsalistelegi ei kõlvanud, sest et need väga mürgised olid.
Peremehel ega pererahval ei olnud selle õnnetuse üle pikemat kurvastust, vaid igamees tänas õnne, et ta põrgulise käest oli pääsenud.
Kuningapoeg oli mõne aasta mööda maailma ümber käinud, üht ja teist ametit katsunud, ometigi mitte kuskil kaua paika pidanud, sest et lapsepõlve mälestused, kui unenäod ärksalt tema silma ees seisid.
Aegajalt juhtus ta selle vanamehega kokku, kes teda karjapoisi ametis juba lapsepõlves kord vaatamas oli käinud. Kaheksateistkümne aasta vanuses astus kuningapoeg ühe aedniku juures teenistusse, et aedniku ametit selgeks õppida. Selsamal ajal juhtus üks ootamatu lugu, misläbi tema elukord teiseks pidi muutuma.
See ülekohtune vanaeit, kes teda kuninganna käsul oli varastanud ja metsatalusse kasvandikuks viinud, tunnistas surmavoodil oma ülekohtu üles, sest et tema patukoorma all vaevatud hing enne rahu ei leidnud, kui ta kurja töö avalikuks oli teinud. Ta nimetas ka talu, kuhu ta lapse oli viinud, ehk ta küll sellest midagi pikemalt ei teadnud, kas laps elama jäänud ehk ära surnud.
Kuningas ei rääkinud sellest kellelegi ühtegi sõna, vaid laskis silmapilk ratsahobuse sadulasse panna ja läks kolme ustava sulasega kadunud poja jälgi taga ajama.
Kui nad mõne päeva pärast metsatalusse jõudsid, tunnistas peremees ja perenaine asja tõeks, et neile nii ja nii kaua aja eest üks poeglaps kasvandikuks toodud ja sada rubla kasvatamise vaevaks
209
