oleks ta kuningast ja kohtust lugu pidamata poisikese otsekohe surma saatnud.
Niipea kui talumees kuninganna käsu oli saanud, laskis ta karjapoisi oma teenistusest lahti ja tänas õnne, et nii hõlpsalt oma naha oli päästnud. Kuningaproua sulane viis ise poisikese sinna talusse, kuhu teda oli kästud viia. Tige perenaine hõiskas rõõmu pärast, et kuninganna ise temale karjapoisi kohale oli toimetanud ning ühtlasi ka luba andnud, temaga teha, kuidas perenaine ise tahab, sest et poisike väga kangekaelne olla, kes head sõna iial kuulda ei võtvat. Sel päeval ei tundnud tige perenaine veel uue veskikivi kõvadust, sellepärast lootis ta temaga vanal viisil jahvatada.
Üürikese aja pärast pidi aga naisekujuline põrguhark tunda saama, et aiamulk siin kõrgem oli, kui tema hüppamine võis ulatada. Poisikesel oli nii väga visa süda sees, et ta oma õigusest kriipsu väärtki järele ei andnud. Ütles perenaine ilma asjata ühe kurja sõna, siis sai ta kohe tosina vastu; tahtis ta käe poisi vastu üles tõsta, seal sasis poiss kas kivi, puuhalu ehk mis talle parajasti kätte juhtus, maast ja hüüdis eemalt:
„Ära usalda sammu täitki mulle ligemale tulla, või ma lõhun sul silmad peast ja tambin su keha pudruks!“
Seesugust juttu ei olnud eit veel eluilmas kellegi, kõige vähem veel teenijate suust kuulnud. Peremees aga rõõmustas salamahti, kui ta nende tüli kuulis, ega läinud naisele appi, sest et õigus poisikese poolt oli.
Perenaine püüdis nüüd karjapoissi näljaga taltsutada, ega andnud temale süüa. Aga karjapoiss võttis vägisi leivakaku sealt, kust aga kätte sai ja lüpsis karjas lehma nisast piima leiva kõrvale märjaks, nõnda et nälja-hammas tema kõhtu ei tulnud näpistama. Mida vähem perenaine karjapoisist võimust sai, seda enam püüdis ta oma tigedust mehe ja muu pererahva kaelas lahutada.
Kui karjapoiss mõne nädala ülekohtust elu igapäev oma silmaga oli näinud ja tunda saanud, pidas ta nõu, kuidas perenaisele kõik kurjus kätte tasuda; aga nõnda, et maailm huntlasest lahti pääseks. Ta püüdis ettevõetud nõu täitmiseks kavaluse läbi tosina hunte, pani nad kõik ühte koopasse kinni ja andis neile iga päev ühe elaja söödaks, et metsalised nälga ei lõpeks.
Kes jõuaks perenaise kurjust nüüd üles rääkida, kus õigus tema poole vajus, sest et poiss igal õhtul ühe veise vähem koju tõi, kui hommikul karja oli ajanud. Karjapoiss ei andnud perenaisele iial pikemat vastust kui:
208
