siduma tuleb, vajutan ma noatera oma südamesse! Minu surnukeha võite siduda ja temaga teha, mis tahate; aga niikaua kui mul eluvaim veel sees on, ei tohi ükski hing köit ega ahelat minu külge panna! Kohtu ette tahan ma tõrkumata astuda oma tüli seletama, vangi viisil ei lase ma ennast viia.“
Karjapoisi julgus oli kohtusulased nõnda ära ehmatanud, et nad tema ligidale ei usaldanud astuda, kartes, et kui poiss ülemeelikult endale otsa teeb, siis seda neile hiljem süüks antakse. Ja et ta ise heal meelel oli lubanud nendega kaasa tulla, pidid kohtusulased sellega leppima.
Tee peal panid kohtusulased igapäev enam imeks, kui mõistlik ja osav nende vang oli, kes igas asjas hästi mõistis otsust anda.
Veel palju suurem oli aga kohtumõistjate imestus, kui nemad poisikese suust asjalugu kuulsid, kes otsast otsani kõik nõnda ära seletas, et temale viimaks õigus pidi antama ja teda süüst vabaks mõistetama. Ka kuningas pidi kohtumõistjatele õiguse andma ja poisikese nuhtlemata jätma.
Nüüd paisus suurtsugu naisterahva süda tulises vihas, nii et see lõhkema kippus. Ta turtsus nagu vihane kass koera peale, et üks talupoja karjapoiss tema vastu õigust oli saanud. Ta kaebas oma meelehaigust kuningaprouale, kes, nagu ta teadis, kuningast palju valjem oli.
„Minu abikaas,“ ütles kuninganna, „on vana unimüts ja tema kohtumõistjad üheskoos lambapead! Kahju, et teie asja kohtusse kaebasite ja kohe minu juurde ei tulnud; mina oleks teie tüli sedamaid teisiti talitanud ja teile õiguse andnud. Nüüd, kus asi kohtu läbi toimetatud ja kuninga poolt kinnitatud, ei ole mul kogunisti enam võimalik asja avalikult paremini korraldada. Aga meie peame isekeskis nõu pidama, kuidas salamahti poisile nuhtlust võiksime peale panna.“
Kaebajal naisterahval tuli õnneks meelde, et tema vallas üks väga kuri taluperenaine elab, kelle juures orjad iial pikemalt paika ei tahtnud pidada ja kus peremees ise tunnistanud, et nende peres hullem lugu kui põrgus olevat.
„Kui nüüd võimalik peaks olema,“ arvas proua, „ninatarka poisikest sinna peresse karjapoisiks panna, siis saaks ta vististi raskemat nuhtlust, kui ükski kohtuotsus temale võiks mõista.“
„Mina tahan sedamaid asja teie tahtmist mööda korraldada,“ ütles kuningaproua ning laskis ühe truu sulase enese ette kutsuda ja õpetas temale, kuidas asja toimetada. Oleks tema hing seda võinud teada, et karjapoiss tema äratõugatud kuningapoeg on, siis
207
