ja kolmandat korda hüüdma, mis aga niisamuti tuulde läks. Seal hüüdis ta toapoisile tõlla taha:
„Mine, tee sellele üleannetule kõrvad pähe, et ta minu käsku kuuleks!“
Toapoiss ruttas jalapealt saadud käsku täitma. Enne kui ta sinna jõudis, oli karjapoiss kivi otsas püsti tõusnud, tugeva vembla kätte võtnud ja hüüdis sealt toapoisile vastu:
„Kui sul himu ei ole verist pead saada, siis ära tõsta mulle sammugi ligemale, ehk ma lõhun sul silmad! Nii kaua, kui mul veel eluvaimu liikmetes on, ei tohi keegi vägisi minu käest võtta, mis õiguse pärast minu omandus on. Ma tambin igamehe peeneks, kes minu käest maasikaid tuleb röövima!“
Seda ütelnud, sülitas karjapoiss pihku ja keerutas vemmalt pea ümber, nii et tuul aga vingus. Seda nähes ei olnud toapoisil pisematki lusti lugu katsuma minna.
Proua oli aga raske ähvardamisega ära sõitnud ja ütelnud, et tema seda sõimu iial nuhtlemata ei taha jätta. Teised karjapoisid, kes juhtunud tüli eemalt olid näinud ja kuulnud, rääkisid õhtul kodu igaüks oma pererahvale seda lugu. Nüüd tõusis kõigile hirm, et neile ehk liiga hakatakse tegema, kui suur proua poisikese rumalat vastutõrkumist kohtusse läheb kaebama ja asjalugu tullakse üle kuulama. Peremees sõitles karjapoissi sellepärast kurjasti ja ütles:
„Mina ei tule sinu eest kostma; albi leiba, mis sa oled sisse sõtkunud, võid sa ise küpsetada ja ära süüa.“
Karjapoiss kostis:
„Küllap sellega korda saan! Mulle enesele on suu pähe ja keel suhu loodud, miska ma enda eest võin kosta, kui tarvis on. Oleks proua viisakal moel maasikaid küsinud, ma oleksin neid temale andnud, aga kuidas tohtis ta mind käsutada?“
Proua oli kuninga linna sõitnud, kus tal muud kiiremat talitust ei olnud, kui häbemata karjapoiss kohtusse kaevata. Ei väldanud ka kuigi kaua, seal anti käsk, poisike koos peremehega kohtu ette tuua.
Kui kohtusulased külasse tulid käsku täitma, ütles karjapoiss:
„Minu peremehel ei ole selle asjaga midagi tegemist; mis mina olen teinud, seda pean mina ka vastama.“
Nüüd taheti karjapoisi käed selja taha siduda ja teda vangi kombel kohtu ette viia, aga ta tõmbas terava noa taskust, kargas paar sammu teistest eemale, pani noa otsa endale südame kohta ja hüüdis:
„Elusalt ei tohi mind keegi siduda! Enne kui teie käsi mind
206
