„Mul on mõistust ja rammu küllalt, et teiste abita oma pead võin toita. Siin üksikus elus läheb mul aeg väga igavaks.“
Ehk küll kasuvanemad esiotsa väga vastu tõrkusid, siiski pidid nad viimaks poisikesele järele andma ja tema soovimist täitma. Peremees läks ise teda saatma ja temale mõnusat paika kuulama.
Ühes külas leidis ta nõuka taluperemehe, kellele karjapoissi tarvis läks. Et kasvandik ise seesugust ametit endale soovis, siis sobitati kaup sedamaid valmis. Ehk küll kaup aasta peale kinnitati, tehti veel eraldi tingimine, misjärele poisil igal ajal lubatud oli, ennast teenistusest lahti võtta ja kasuvanemate juurde tagasi minna. Niisamuti võis peremees, kui ta poisiga rahul ei ole, teda enne aastat priiks lasta, aga mitte ilma kasuvanemate teadmata.
Küla, kus kuningapoeg teenistust oli saanud, seisis suure maantee ligidal, kust igapäev palju inimesi mööda käis. Karjapoiss-kuningapoeg istus sagedasti maantee ääres ja tegi teekäijatega juttu, kus ta nii mõndagi uudist kuulis, mis temale seniajani oli teadmata olnud.
Seal juhtus ühel päeval üks hallide juuste ja pika valge habemega vanamees teed käies sinna tulema, kus kuningapoeg kivi otsas istudes suupilli puhus, seni kui lojused vaikselt rohumaal sõid.
Vanamees vaatas tükk aega poissi ja tema karja, astus siis mõne sammu ligemale ja ütles:
„Minu arvates ei ole sina mitte karjapoisiks sündinud.“
Poiss kostis:
„Võib-olla; ma tean ainult niipalju, et mina valitsejaks olen sündinud, ja siin esimest valitsemise ametit õpin. Kui asi neljajalgsetega mõnusasti korda läheb, siis katsun ehk edaspidi kahejalgsetega õnne.“
Vanamees vangutas imestades pead ja läks oma teed.
Kord sõitis uhke tõld mööda, kus üks naisterahvas kahe lapsega sees istus, kutsar pukis ja toapoiss tõlla taga aset võtsid. Karjapoisil oli parajasti torbiku täis nopitud maasikaid käes, mis uhke saksa naisterahva silma ulatas ja temale marja-himu sünnitas. Ta käskis kutsaril hobused kinni pidada ja hüüdis tõlla aknast käskides:
„Karjapoiss! too marjad siia, ma annan sulle paar kopikat saiaraha!“
Karjapoiss-kuningapoeg tegi, nagu ei paneks ta hüüdmist tähele ega arvaks käsku endale antud olevat. Naisterahvas pidi veel teist
205
