Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/204

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nud ema pärast armastasid. Tige kuninganna pidas sellepärast kurja nõu, kuidas poisikest salamahti kuhugi kõrvale saata, kust teda kuningas enam üles leida ei võiks.

Üks nurjatu vanaeit oli maksu eest kurja asja toimetusel kuninganna abiline. Selle ülekohtuse naise kätte anti ühel ööl laps ja saadeti salateel kaugele, kuhu teda vaestele inimestele kasvandikuks pidi antama. Teel riisus vanaeit kõik paremad riided lapse seljast ja pani teised hilbud temale ümber, nii et keegi pettust ei märkaks. Vanaeit oli kuningannale kindla vandega tõotanud, mitte ühelegi inimesele kohta nimetada, kuhu kuningapoeg oli viidud.

Lapsevaras ei julenud päevavalgel käia, sest et ta tagaotsijaid kartis. Sellepärast käis ta enne pika tee, kuni ta varjulise koha leidis, kus kuninglik laps aset pidi saama. Ühte üksikusse metsatalusse, kuhu palju iial võõra inimese jalg ei astunud, anti varastatud kuningapoeg kasvandikuks ja maksti peremehele sada rubla kasvatamise vaevaks.

Kuningapojale õnneks sai ta heade inimeste juurde, kes tema eest niisamuti hoolt kandsid kui oleks ta nende lihalik laps olnud. Terase vaimuga poisike tegi neile mõnikord nalja, iseäranis kui ta ennast kuningapojaks nimetas.

Iga mees võib ise arvata, mis suur ehmatus sel hommikul kuningakojas tõusis, kui leiti, et pojuke öösel oli ära varastatud, ja nii imelikul viisil, et keegi seda ei olnud kuulnud, ega pisemaid varga jälgi järele jäänud. Kuningas nuttis mitu päeva kibedasti oma kadunud poega taga, keda ta oma õndsa abikaasa pärast seda enam armastas, mida vähem ta teisest abikaasast õnne leidis. Küll otsiti kaua aega igalt poolt ja nuusiti kadunud lapse jälgi taga ning tõotati suurt vaevapalka igaühele, kes sellest mingit märki võiks anda, aga ometigi vajus kõik tühja; poisike näis nagu ära sulanud olevat, nii et tema põrmukest ühegi otsija silma ei paistnud.

Ükski inimene ei osanud niisugust sala-asja ära seletada.

Sinna üksikusse metsatalusse, kus kuningapoeg elas, ei olnud aga ükski otsija oma sammu toonud, niisama vähe võisid kuulutused sinna ulatada.

Sel ajal, kus teda kodus kui surnut taga nuteti, kasvas kuningapoeg metsa varjul priskesti üles. Ta oli juba rohkem kui kümme aastat metsatalus elanud, seal tõusis tal igatsus südamesse, rahva hulka minna. Ta palus kasuvanematelt luba, oma käe peal leivapalukest minna teenima, üteldes:


204