KUIDAS ÜKS KUNINGAPOEG KARJAPOISI-PÕLVES ÜLES KASVAS
Ükskord elas kuningas, kes väga heldelt ja armulikult oma alamaid valitses, nõnda et kogu kuningriigis ühtegi inimeselooma ei leitud, kes teda ei oleks õnnistanud ja temale elupäevade pikendust palunud.
Kuningas elas juba mõned aastad õnnelikus abielus, aga neile ei olnud ainustki last antud. Suur oli sellepärast tema ja kõigi alamate rõõm, kui kuninga kaasa pojakese ilmale tõi.
Aga emasüda ei saanud kaua seda õnne maitseda.
Kolm päeva pärast poja sündimist vajusid tema silmad surmaunesse, nii et ta enam midagi siin ilmas näha ei võinud. Nõnda jäi poeg vaesekslapseks ja kuningas leseks.
Otsata raske oli kuninga leinakurbus armsa kaasa surma üle. Temaga üheskoos leinasid ka riigi alamad, nii et kuskilt rõõmsat silma ei leitud.
Kuningas kosis küll alamate soovil kolme aasta pärast teise abikaasa, siiski ei olnud tal uue nooriku valimisel seda õnne kui esimesel kosimisel. Ta oli tuikese matnud ja kulli asemele saanud, nagu paraku mitmele lesele juhtub.
Kositud noorik oli valju südamega õel naisterahvas, kes ei kuningale ega alamatele head ei näidanud. Endise naise poega ei võinud ta oma silma all kannatada, sest ta kartis, et riigi valitsemine võiks kord võõraspoja kätte minna, keda alamad tema kadu-
203
