kuni trepini, ronis siis astmeid mööda üles ja sai esimesse tuppa, kus ta tulles körti oli keetnud.
Ehk küll tuluke juba ammugi leelt kustunud oli, leidis ta siiski veel tuha seest tulekibemeid, miska tuld võis üles puhuda. Kirst seisis praegu veel raami peal, aga vanakese asemel magas suur must kass kirstus. Rehepapp sasis kassil peast kinni, tõmbas kuldnööri lingus temale kaela ümber, riputas siis kassi seina sisse löödud raudnaela külge ning heitis ise põrandale puhkama.
Alles teisel hommikul tuli ta müüride alt välja ja võttis tee lähemasse kõrtsi, kus ta tulleski oli viibinud. Kõrtsimehe rõõm ja imestus oli selle üle otsatu suur, et võõras mees ilma veata ja elusalt oli pääsenud.
Aga rehepapp ütles:
„Muretse mulle hea hinna eest paarkümmend tündrilist kotti ja palka hobused, miska ma varanduse võiksin ära vedada.“
Sellest märkas kõrtsmik, et võõra mehe teekäik ei olnud tuulde läinud, ja ta talitas sedamaid rikka mehe tahtmist.
Kui nüüd rehepapp rahva suust kuulis, missugused vallad vanal ajal lossi-peremehe valitsuse all olid seisnud, jagas ta kolmanda osa varandusest nende valdade vaeste vahel ära.
Seejärele läks rehepapp oma varandusega kaugele maale elama, kus teda keegi ei tundnud.
