pani ta ikka ühe pahemat, teise paremat kätt hunnikusse. Kippus tal jõud lõppema, siis rüüpas ta pudelist karastust, võttis mõne suutäie leiba ja liha, ning töötas siis uue rammuga edasi.
Et ta ööse pikemat aega ei maganud, vaid viibimata tööd edasi toimetas, sai ta juba teise päeva õhtuks jagamisega valmis. Aga üks pisike hõberaha oli üle jäänud.
Mis nüüd teha?
Julgel rehepapil ei olnud aga sellepärast muret; ta tõmbas noa taskust, pani tera rahatükile keskkoha peale, lõi kiviga noa seljale nõnda, et raha kaheks tükiks kargas. Pani siis ühe poole paremat kätt hunnikusse ja teise poole pahemat kätt hunniku otsa, äratas vanamehe magamast ning kutsus ta oma tööd vaatama.
Kui nüüd vanamehe silm ülejäänud raha pooled mõlema hunniku otsast leidis, langes ta rõõmu hõiskamisega rehepapile kaela, silitas siis tükk aega tema palgeid ja ütles viimaks:
„Tuhat, tuhat tänu sulle, julge mees, kes sa mind pikast igavast vangipõlvest oled päästnud! Ma olen juba mitusada aastat siin oma varandust pidanud valvama, sest et ma kuskilt meest ei leidnud, kellel küllalt julgust ja osavat aru peas oleks olnud, et raha nõnda jagada oskaks, et midagi üle ei jääks. Seepärast pidin ma neid vandetõotuse kohaselt kõiki üksteise järgi ära kägistama. Ja et neist keegi enam tagasi ei pääsenud, siis ei ole viimase kahesaja aasta jooksul keegi enam siia usaldanud tulla, ehk ma küll ühtegi ööd ei lasknud mööda minna, kus ma rahaga ei kõlistanud. Sina, õnnelaps, tulid mulle kogemata päästjaks, kui mul viimane lootus kippus lõppema ja mina juba igavest vangipõlve kartma hakkasin. Tänu, tuhat tänu sulle sinu heategemise eest! Ühe rahahunniku saad sina endale vaevapalgaks, aga teise hunniku pead minu raskete pattude lepituseks vaestele jagama, sest et ma sel ajal, kui ma maa peal elades seda varandust endale korjasin, väga tige ja ülekohtune inimene olin. Ühte tööd pead sa veel minu ja enese kasuks toimetama. Kui sa siit üles lähed, ja suur must kass sulle trepi peal vastu tuleb, siis püüa ta kinni ja poo üles. Siin on üks kütke, millest ta enam lahti ei pääse.“
Seda üteldes tõmbas vanake oma põuest ühe pastlapaela jämeduse peenikestest kuldtraatidest punutud nööri, andis selle rehepapile ja kadus siis tema silmist, kui oleks ta maa alla vajunud. Sel silmapilgul tõusis kärgatus, kui oleks kõik maapõhi rehepapi jalgade all pihuks ja põrmuks lõhkenud. Küünal kustus ja pilkane pimedus oli korraga rehepapi ümber. Ometigi ei võtnud see kogemata juhtumine rehepapi julgust. Ta otsis käsikaudu teed
201
