usaldanud vana lossi elama minna, kuni viimaks katus ja müürid tuule ja vihma käes ära pudenesid, nii et muud järele ei jäänud kui praegused vanad kantsid. Ükski inimeseloom ei julge öö ajal sinna ligidale oma jalga tõsta, — veel vähem ennemuistset varandust nende alt otsima minna.“
Nõnda rääkis vana talumees.
Kui rehepapp tema juttu oli kuulnud, ütles ta nagu pool nalja pärast:
„Mul oleks lusti õnne katsuma minna. Kes tahab tuleval ööl minuga ühes sinna tulla?“
Mehed heitsid risti ette ja tunnistasid ühest suust, et neile elu palju armsam on kui kõik maailma varandus, mida keegi ilma hinge hukatuseta kätte ei või saada. Siis palusid nad, et rehepapp tühja mõtte maha jätaks ja oma elu kurjale mitte müüma ei läheks. Ometigi ei pidanud julge rehepapp nende palumistest ega hirmutamistest mingit lugu, vaid tahtis oma käe peal õnne katsuma minna. Ta palus õhtul kõrtsmiku käest kubu piirgu, miska ta endale silmavalgust tahtis muretseda, ning küsis seejärel teed, mis kõige otsemalt lossi müürideni viiks.
Üks külamees, kes teistest natuke julgem näis olevat, läks temale, põlev latern käes, natuke maad teejuhiks. Siis ei usaldanud ka tema kaugemale minna, vaid pööras rohkem kui pool versta enne müüride juurde jõudmist tagasi.
Pime pilvine öö ei andnud valgust, seepärast pidi rehepapp rohkem käsikaudu, kui silma juhil edasi minema. Tuule vingumine ja öökullide hõikamine kostis koledasti temale kõrva, aga see ei võinud julget südant hirmutada. Niipea kui ta müüride varjus tuld võis läita, süütas ta piiru põlema ja hakkas vaatama, kas kuskil ust ehk urgast leida ei ole, kust maa alla võiks minna.
Tüki aega asjata otsinud, nägi ta viimaks müüri all augu, mis allapoole läks. Ta pani piiru seina vahele põlema ja koristas kivi- ja lubjaprügi nii palju eest, et sisse sai pugeda.
Natuke maad edasi minnes leidis ta kivitrepi ja nii palju ruumi, et ta püstijalu alla võis astuda. Piirukimp õlal ja põlev piirg käes, läks ta trepi astmeid mööda sügavamale, kuni ta viimaks raudukse leidis, mis lukuta oli.
Ta tõukas raske ukse valla ja tahtis parajasti tuppa astuda, kui üks suur must põlevate silmadega kass tuule kiirul ukse vahelt välja puges ja treppi mööda üles kargas. Rehepapp mõtles: see vististi ongi rahaperemehe kägistaja. Ta lükkas ukse kinni, viskas piirud põrandale ja hakkas siis ümber vaatama.
198
