ned kogunisti oma silmaga näinud. Veel ükskord: kui sul elu armas on ja sa varandust tahad pärida, siis hoia ennast kartuse eest.“
Tähendatud neljapäeva hommikul läks rehepapp teele. Ehk tal küll pisematki kartust ei olnud, astus ta siiski külakõrtsi jalgu puhkama, lootes sealt inimesi tabada, kes temale vana lossi müüridest ühte ja teist võiksid rääkida. Ta küsis kõrtsimehelt, mis vanad müürid seal mäe otsas seisavad, ja kas rahvasuus mingit lugu kuulda on, kes neid ehitanud, ehk kes neid hiljem laiali pillutanud.
Üks vana talumees, kes rehepapi küsimist kuulis, jutustas nõnda:
„Rahvas räägib, et seal mõnesaja aasta eest üks põhjatu rikas mõisnik elanud, kelle valitsuse all suured laialised vallad ja väga palju rahvast seisnud. Härra olevat raudvitsaga rahva üle valitsenud, neid raskesti piinanud, ning alamate higist ja verest otsatu palju varandust kokku kraapinud, nõnda et kulda ja hõbedat koormate kaupa igalt poolt lossi olevat veetud. Varandus olevat sügavates keldrites varjul peetud, nii et varga ega röövli käpp sinna külge ei võinud puutuda. Kuidas aga ülekohtune rikas mees viimaks otsa leidnud, see on kõigile teadmata jäänud. Ühel hommikul näinud teenrid tema sängi tühja olevat, kolm veretilka põrandal ja üks suur must kass sängi peatsis istumas, keda enne ega pärast seda kellegi silm enam ei näinud. Sellepärast arvati, et kass ei võinud keegi muu olla, kui kurivaim ise, kes mõisniku kassi kombel sängis ära kägistanud ja teda siis põrgu viinud tehtud ülekohut vastama. Kui surmasõnumi peale sugulased hiljem tulnud kadunud vanahärra varandust pärima, ei leitud kusagilt raha kopikatki. Esiotsa arvati, et sulased on raha varastanud ning nad mõisteti kaelakohtu alla. Kuid ometigi ei võinud nad kõige piinamise peale midagi muud tunnistada, kui et nende hinged ilma süüta olevat. Vahepeal oli mitu inimest öösel raha kolistamist sügaval maa all kuulnud, ning sellest kohtule teada andnud. Kui kohus asja läbi katsudes selle rääkimise tõe leidis olevat, lastud sulased vangist lahti. Ehk seda imelikku öösist raha kolistamist hiljem küll veel mitu korda kuuldud, mõned koguni läinud rahaauku otsima, siiski ei leitud midagi, ega tulnud neist raha otsijatest mitte keegi enam tagasi. Neid oli vististi seesama ära viinud, kes raha peremehele koleda otsa teinud. Niipalju võis iga inimene mõista, et siin õiget lugu ei olnud, mispärast keegi ei
197