Tütar tänas isa uue armu eest ja lootis ikka veel selle peale, et kallis noormees, kes tema elu surma küüsist oli päästnud, lubadust täites kolme aasta pärast tagasi tuleb.
Palju rutem, kui ta lootis ja ootas, lõppes ka kolmas aasta peaaegu otsa, ilma et võõra mehe tulekust midagi kuulda oleks olnud. Kuningatütar teadis ette, et ta isalt enam ootamise aja pikendust ei tohtinud paluda, sellepärast vaatas ta rahulikult pulmade vastu valmistamist ja nuttis mõnikord salajas. Öösel enne pulmapäeva nägi ta unes, kuidas üks halli habemega ja ühe silmaga vanamees teda trööstima oli tulnud. Vanake oli ütelnud: „Ole julge ja kartmata! Ülekohus ei või iial õiguse silma eest varjule jääda, ehk see küll inimestele teadmata peaks jääma.“ Unest ärgates tundis kuningatütar uut rammu ja lootust oma südames.
Nüüd juhtus sel päeval, kui kuningatütre pulmapidu peeti ja kõik linn suures ilus ja lustis oli, et üks võõras mees kolme musta koeraga linnaväravast sisse astus. Ta küsis järele, mispärast rahval nii suur rõõm oli, ja sai vastuseks, et kuningatütrel parajasti pulmad on ja et ta sellele mehele läheb, kes teda kolme aasta eest koleda metsalise hammaste vahelt päästis.
Võõras küsis:
„Ütelge mulle, kus see päästja on?“
„Noh,“ anti vastuseks, „kus mujal kui kuningakojas, sest et peigmees ikka pruudi kõrval istub.“
Võõras hüüdis tulise vihaga:
„Laske mind kuninga ette astuda, ma tahan temale avalikuks teha, et ta oma tütart ühele üleannetule petjale tahab anda. Laske mind kuninga jutule!“
Kuningakoja väravavahid arvasid teda meelest nõdraks läinud inimese olevat, seepärast võtsid nad ta kinni, köitsid tal käed ja jalad ahelasse ja viskasid mehe siis vangitorni kindlate rauduste taha, et rõõmupidul hullu läbi midagi pahandust ei sünniks.
Nüüd märkas Peeter, et ta oma asja on läinud suisa peaga talitama ja hakkas äkitselt meelt kahetsema, sest et kuningatütar nüüd teisele naiseks saab, seni kui tema vangiahelates istub.
Siis kuulis ta vangitorni akna taga kraapimist ja koerte vingumist. Ta mõtles: minu truud koerad kipuvad minu juurde; ehk võib nende abi mind hädast päästa. Õnneks tuli temale meelde kolmat koera appi hüüda. Ja sel silmapilgul, kui ta „Lõhu-rauad!“ oma suust välja ütles, olid suuremal mustal juba käpad akna raudtrellide küljes, mis kui kuivanud vitsaraod koera rammu all katkesid. Koer kargas aknast sisse, näris peremehe käe- ja jalaahelad
191
