aega sõna suust välja saada. Aga kui tema keelepaelad lahti pääsesid, tänas ta tütre päästjat, andis temale kätt ja ütles:
„Tänu ja kiitus olgu sulle, aus mees! Sina ei ole mitte üksnes minu ainukest last surma kurgust päästnud, vaid kogu riigi kurja vaenlase voli alt lunastanud. Selle suure heategemise eest tahan ma sulle palka maksta ja oma kõige kallima varanduse sulle anda: sina pead minu tütrele abikaasaks ja mulle väimeheks saama. Aga et minu tütar veel väga noor on, seepärast peavad vast täna aasta pärast pulmad olema.“
Nüüd ehiti kutsar uhkesti riidesse ja tõsteti kõrgemate meeste seisusse, kus ta igapäev suures aus ja ilus elas ja enam seda põlve meelde ei tuletanud, kus ta alam teenija oli olnud.
Teisiti näis lugu kuningatütrega, kes raskesti ehmatas, kui kuulda sai, et isa teda päästjale palgaks oli lubanud. Ta oli kurb ja nuttis sagedasti salamahti, kus teiste silmad tema pisaraid ei näinud. Aga et temal keelepaelad raske vande all seisid, ei tohtinud ta kellelegi enese päästmise lugu rääkida, veel vähem seda kuulutada, mis ta südant ööd ja päevad vaevas: et ta oma armsale päästjale abikaasaks ei võinud minna.
Kui ootamise aasta mööda oli läinud, palus ta uuesti luba, veel ühe aasta pulmadega oodata. Ehk see küll peiu meele pärast ei olnud, aga et kuningas oma tütre palumist oli kuulda võtnud, siis pidi ta sellega leppima.
Aga kui teise aasta lõpul tütar jälle paludes isa ette astus ja pulmade aega soovis pikendada, süttis kuninga süda vihas põlema.
Ta hüüdis:
„Sina tänamata loom! Mikspärast ei taha sa sellele vahvale mehele minna, kes sind koleda metsalise kurgust on päästnud ja minu kuningriigi raske vitsa alt lunastanud!“
Tütar oli surnukarvaliseks kahvatanud ja tema jalgade ette maha langenud, kus ta muud ei ütelnud kui:
„Oh mis õnnelik oleksin ma praegu, kui kole metsaline mind täna kahe aasta eest oma kõhtu oleks neelanud!“
Need kibeda kaebamisega räägitud sõnad tungisid kui tulised nooled isa südamest läbi; ta tõstis tütre põrandalt, võttis ta oma põlvede peale ja ütles:
„Ma tahan, armas laps, veel viimast korda sinu palumist kuulda. Aga täna aasta pärast ei või sind ükski vägi pikemalt pulmadest päästa, sest et ma sind oma kuningliku sõnaga päästjale abikaasaks olen tõotanud.“
190
