kus tee ääres äkilise kalda taga sügav kuristik oli, pidas kutsar hobused kinni, astus maha ja ütles kuningatütrele:
„Teie päästja on oma teed läinud, kust tema vististi enam tagasi ei tule, et teie isa käest endale vaevapalka nõuda. Ma arvan sellepärast, et teie kohus oleks mulle seda palka anda, sest et mina noormehe teile abiks olin tinginud; muidu ei oleks ta mitte tulnud. Rääkige oma isale, kui meie koju saame, et mina teid koleda metsalise käest olen päästnud ja põrgulooma ära tapnud, nõnda, et temast hiljem kellelegi enam kahju ei või sündida — siis makstakse palk minule.“
Kuningatütar vastas:
„See oleks esiteks üsna vale ja teiseks raske ülekohus, kui see mees, kes palga on teeninud, ilma jääks, ja palk teisele antakse, kes midagi ei ole teinud. Taevas hoidku mind niisuguse patu eest!“
Kutsar tõmbas otsaesise kortsu ja hüüdis vihase häälega:
„Noh, olgu siis nii, kuidas teie ise tahate! Elusalt ei tohi teie minu käest enam pääseda! Valmistage ennast surmale!“
Kuningatütar langes tema ette põlvili ja hakkas armu paluma, aga kurja mehe kivist süda ei võtnud palumist kuulda, vaid ütles valju sõnaga:
„Valige, kumba teie kahest paremaks arvate: kas ütlete oma isale, et mina koleda metsalise olen tapnud, või kui teie valet ei taha rääkida, siis kukutan ma teid üle kalda sügavasse kuristikuauku, kus teie keelepaelad igavesti kinni jäävad. Ma räägin kodus, et kole metsaline teid on ära neelanud, nagu kõiki neid teisi enne teid, ja sellega on lugu otsas.“
Nüüd nägi kuningatütar, et siin enam pääsemise lootust ei olnud, sellepärast lubas ta isale valetada, nagu kutsar tema käest oli nõudnud. Aga enne pidi ta veel kindla vandega tõotama, lubatud vale tõeks tunnistada, ja sellest ühelegi elavale hingele ühtki sõna mitte avaldada, mis täna oli sündinud.
Ahastusest ja hirmust tuim kui puutükk oli kuningatütar nurjatu mehe tahtmist täitnud. Aga mida ligemale ta isakodule jõudis, seda raskemaks läks tema süda. Siiski ei võinud ta vandest pääseda, vaid pidi kutsari oma päästjaks nimetama.
Otsatu suur oli linnarahva, ja kuninga rõõm, kui surnuksnutetud neitsi elusalt ja tervelt tagasi tuli ning ühtlasi sõnumeid tõi, et kole metsaline on hukatud ja edaspidi temast enam kellelgi kartust ei ole. Leinariided võeti nüüd seljast ja pandi rõõmuehted nende asemele. Kuningas langes nuttes tütre kaela, ega võinud tükk
189
