hambad paistsid koledal loomal suust; pikad küüned olid tal käppade küljes. Kole kiskja võis ehk veel paarkümmend sammu kuningatütrest kaugel olla, kui ta oma pika keele suust välja ajas, miska ta nagu madu neitsit enne neelamist tahtis nõelata.
Aga sel silmapilgul hüüdis Peeter kohkumata:
„Murra-maha!“
Mehe hüüdmist kuuldes põlesid metsalise silmad kui tulukesed ja tema hingeaur suitses kui saunakerise leil. Aga must koer oli peremehe käsku täites kui piksenool metsalisele kallale karanud ja koleda loomaga juba võitlema asunud. Koer oskas ennast aga väga osavalt tema suu ja küünte eest hoida, kargas jalgade vahelt metsalise kõhu alla, kahmas hammastega kinni ja pures niikaua, kuni tema hambad metsalise südamesse puutusid.
Nüüd langes kole metsaline raskelt nagu kalju maha, nii et kõik mägi tema koorma all värises. Aga koer, ehk küll temast kümme korda väiksem, sõi metsalise siiski puhtalt keha ja nahaga tükkis ära, nii et muud üle ei jäänud kui kaks sarve ja neli pikka hammast. Need korjas Peeter maast ja pistis oma kotti. Siis tõttas ta kuningatütrele appi, keda hirm ja ehmatus oli minestusse maha pillutanud.
Peeter kandis kübaraga ligemalt allikalt külma vett, miska ta minestanud neitsi otsaesist ja palgeid niikaua kastis, kuni neitsi minestuse rammestus lõppes.
Otsekui pikast unest ärgates pidi neitsi tükk aega meelde tuletama, mis temaga oli sündinud; aga kui ta koledat metsalist enam oma ligidal ei leidnud, arvas ta ennast surmast päästetud olevat, langes päästja ette põlvili maha ning andis silmavee ja lahke sõnaga temale tänu. Siis palus ta, et päästja temaga seltsis tõlda istuks ja kuninga juurde sõidaks oma teenitud kuninglikku palka nõudma.
Peeter tänas lahke pakkumise eest ja andis siis vastuseks:
„Ma olen alles noor ja õppimata, seepärast ei usalda ma veel kuninga silma ette tulla. Ma tahan esiteks maailmas pikemalt ümber vaadata, ja kui mulle elu ja tervist antakse, siis tulen ma kolme aasta pärast jälle tagasi.“
Sedaviisi lahkusid nad üksteisest. Kuningatütar istus tõlda, sõitis isakotta tagasi; Peeter aga jätkas oma rändamise teed kaugemale võõrale maale.
Kutsarile tõusis aga kuri mõte südamesse. Ta oli juttu kuulnud, mis kuningatütar ja Peeter isekeskis rääkisid, ning arvas mõnusaks ennast ise kuningatütre päästjaks üles anda ja suur vaevapalk enesele võtta. Kui nad ühe paksu metsa vahele jõudsid,
188
