jalule ja hakkas edasi rändama. Õhtul kogemata kätt tasku pistes, leidis ta oma rublatüki seal alles olevat. Peeter ei võinud kogunisti ära seletada, kuidas raha tagasi oli tulnud. Ta teadis selgesti, kuidas ta rublatüki ostetud koera eest vanamehele andis, mille vanataat tema silma nähes enesele tasku oli pistnud. Kuidas võis aga rublatükk sealt tagasi tulla?
Jookse-too-süüa oli käskimist mööda õhtuks korvitäie toitu toonud, millest peremehele ja koertele küllalt süüa sai.
Aga naljakas rahalugu ei läinud Peetril peast, sellepärast pidas ta nõu, asja täna sügavamalt läbi katsuda. Ta vahetas enesele ühe mehe käest, kes talle teel vastu tuli, parema kuue ja andis selle eest rublatüki peale kauba. Penikoorma maad kaugemale jõudes, leidis ta rublatüki jälle taskust. Nüüd vast märkas ta, kuidas lugu õnne-rublatükiga oli; kui see mingil kauplemisel välja anti, puges ta igakord peremehe taskusse tagasi.
Ta ostis nüüd endale riided ja muid tarvilikke asju, aga siiski jäi temale vaderi kingitud rublatükk ikka tasku. Kuidas rublatükk võõra käest tagasi jõudis, seda ei teadnud peremees isegi. Ta mõtles rõõmsal meelel:
„Ma võiksin, kui tahaksin, kõik maailma läbi rännata, sest et mul toitu ja raha kusagil puudu ei oleks.“
Peeter oli nõnda juba mõnd aega ühest paigast teise rännanud, kui ta ühel päeval oma sammud metsalaande viis. Koerad tõstsid haisu ajades ninad kõrgele, vahtisid siis jälle peremehe peale, nagu tahaksid nad ütelda: siin ei ole õiget lugu, vaata ette!
Peeter rändas edasi ja nägi, et koerad ikka rahutumaks läksid. Ometi ei juhtunud midagi võõrastavat mehele silma.
Korraga kuulis ta kaugelt rataste müdinat, kui tuleks mingi raske koorem samm-sammult ligemale. Seal silmas ta tõlda ja nelja musta hobust tõlla ees, kes nagu surnuvankrit vedasid, sest tõld oli mustade vaipadega kaetud ja kutsaril olid mustad riided seljas. Hobustel seisid pead ja kõrvad longus, otsekui tunneksid ka nemad leinamise kurbust.
Tõlla aknast sisse luurides nägi Peeter ühe noore jumeka näoga naisterahva mustas leinariides üksipäini tõllas istuvat ja kibedasti nutvat, vahete-vahel valge peenikese rätikuga oma palgeilt pisaraid pühkides.
Peeter küsis kutsarilt, mida see lugu pidi tähendama, aga ei saanud mingit vastust. Peeter käratas valju sõnaga:
„Lurjus! Pea hobused kinni ja anna mulle vastust! Ehk ma teen sulle suu pähe, et sa rääkida oskad!“
186
