muret. Ta rändas lauldes ja vilistades päev-päevalt kodunt kaugemale.
Mõne päeva pärast leidis ta leiba võttes, et kotti enam palukestki järele ei jäänud. Aga et tal kõht parajasti täis oli, ei tundnud ta sellepärast mingit muret.
Teisel hommikul magamast tõustes kahmas ta käsi jälle leivakotti, kuid see oli niisama tühi nagu tema kõht. Raske südamega sammus ta nüüd veel penikoorma osa teed edasi, istus siis maha jõudu puhkama ja hakkas nõu pidama, mis ta pidi ette võtma, et tühja kõhu näpistusest pääseda. Rublatükk seisis küll puutumata taskus, aga kuidas võis see teda siin aidata, kus ühtegi inimeselooma ligidal ei olnud, kelle käest ta leiba oleks võinud osta.
Ta toetas pea kivi najale ja sirutas keha muru peale, lootes, et ehk magades midagi mõnusat nõu võiks leida. Unest ärgates leidis ta ühe võõra vanamehe enese kõrval istumas, kellel pikk valge habe suus, aga üksainuke silm peas oli. See silm seisis keset otsaesist nina kohal. Aga seal, kus muidu inimesel silmad seisavad, nähti vanamehel kaks suurt soolatüügast, mis kui oinastalle sarved olid. Kolm suurt musta koera, üks ikka tublisti teisest suurem, lamasid vanamehe jalgade ees.
Vanamees vahtis ühe silmaga teraselt Peetri peale ja küsis:
„Külamees, kas sul ei ole lusti minu käest koeri osta? Ma müün neid sulle odava hinna eest.“
Peeter kostis:
„Mul ei ole eneselgi palukest hammaste vahele võtta, mis ma koertele peaksin andma?“
Vanamees naeratas ja ütles:
„Noh, sellega saaksid sa korda. Minu koerad ei küsi midagi sinu käest, vaid võivad kogunisti sind ennast toita.“
„Kas nad ehk jahikoerad on,“ küsis Peeter, „kes igapäev metsast elajaid püüavad ja peremehele liha toovad?“
Vanamees kostis:
„Minu koerad on paremad kui igapäevased jahikoerad. Kui sa siga kotis ei taha osta, siis näitan sulle kohe, mis tulu need koerad oma peremehele toovad.“ Sõrmeotsaga väiksema koera pähe tipitades, käskis ta:
„Jookse-too-süüa!“
Koer kargas maast ja pistis tuulekiirul lippama, nii et ta lühikese ajaga vaataja silmist kadus. Vähem kui poole tunni pärast tuli ta tagasi, käsikorv suus. Ütlemata suur oli Peetri rõõm, kui ta korvi magusate roogadega täidetud leidis, nõnda kui sealiha,
184
