ÕNNE-RUBLATÜKK
Ükskord elas üks nõukas talumees. Temal oli kolm poega, kellest kaks vanemat igapidi väga osavad mehed olid. Noorem poeg aga näis lapsest saadik natuke lollakas, nõnda et temast kuskil tööl õiget asjatalitajat ei leitud.
Isa õpetas neile oma surmavoodil: „Kui minu elupäevad nüüd õhtule jõuavad ja mind siit ilmast ära kutsutakse, siis jagage pärandust nõnda, et kaks vanemat venda varandust ühetasaselt saavad, ja kui tahavad, ka põllumaad pooleks võtavad. Himustaks kumbki üksi majapidajaks jääda, siis maksku ta teisele vennale niipalju raha kui pool põldu väärt on. Sina, Peeter, minu noorem poeg, ei kõlba majapidajaks ega teistele sulaseks, sellepärast pead sa välja rändama ja laias ilmas oma õnne katsuma. Sinu ristiema kinkis ristimise päeval ühe vana rublatüki, mis ta õnnerahaks nimetas ja sulle kaasa käskis anda, kui sa ükskord vanemate kojast välja lähed. Ristiema ütles: „Niikaua kui minu ristipojal õnne-rublatükk taskus on, võib ta igas kohas hõlpsalt läbi saada, sest et hädad ja viletsused ühe õnnelapse külge ei või puutuda.“ Jah, võta siis see vaderi kingitus päranduseks ja katsu, kuidas sa tema abiga läbi saad.“
Teisel päeval heitis isa hinge. Pojad vajutasid tema silmad kinni ja matsid ta maha. Et vanemad vennad mõlemad alles poissmehed olid, jäid nad üheskoos isa talusse elama. Nad andsid nooremale vennale leivakoti selga, mis vähemalt nädalapäevad meest võis toita, ja ütlesid siis:
„Mine nüüd õnneteed otsima!“
Peeter läks vilistades õueväravast välja ja võttis teekäigu hommiku poole, mõteldes:
„Kui päike hommikul tõuseb, siis näitab ta mulle sihi ette, et eksimise pärast kartust ei ole.“
Niikaua kui ta moona leivakotist leidis, ei olnud tal pisematki
183
