põhjakotkas oma koormaga kõrgel pilvede all, magas öösel pilvede serval ja tema seljas istujatel polnud millestki puudu, sest et Maasika kuldkarbikeste kivikesed andsid neile kõike tarvilikku.
Seitsmenda päeva hommikul lendas põhjakotkas oma koormaga maha. Nad jõudsid parajasti sinna, kui hobused tõllaga surnud madudekuninga suust välja sõitsid. Seda imet alles vaadates, nägid nad vana meest ja naist uhkes kuninglikus ülikonnas nende seltsi astuvat. Mehel oli nahkrihm ja naisel sinine siidvöö kaelas, mida Maasikas sedamaid selleks tunnistas, mis ta hundi ja põdralehma kaela oli sidunud. Natuke aega hiljem jõudis ka priske noormees sinna, kelle sõrmes karule antud sõrmus hiilgas. Võõras vanamees rääkis:
„Tänu sulle, Maasikas, kallis õnnelaps, kes sa meid pikast vangipõlvest oled päästnud. Ma olin seitsmesaja aasta eest lõunamaal rikas kuningas; siin seisab minu abikaasa ja seal minu poeg; meie kolm tütart on otsa saanud. Kuri Põhjamaa madudekuningas võitis minu riigi ja neelas kõik mu alamad oma kõhtu. Minu moondas ta hundiks, minu abikaasa põdralehmaks ja minu poja karuks. Kuhu tütred jäid, ei ole ma kuulnud, võib-olla, et madu nad nahka on pannud.“
Maasikas arvas sedamaid, et tema kivialused ristiemad kadunud tütred võisid olla, aga ta ei rääkinud enne, kuni asi tõeks läheb, et vanemate rõõm seda suurem oleks. Ta muutis ühe kivikese teiseks tõllaks, millel kuus hobust ees oli; sinna tõlda istus kuningas abikaasa ja pojaga. Siis hakati kodu poole tagasi minema. Juba kolmandal hommikul tulid Maasika ristiemad teel vastu. Aga kes jõuaks rääkida vanemate ja tütarde rõõmu, kui nad seitsmesaja-aastase lahusoleku järele kogemata jälle kokku said.
Hiljem kosis kuningapoeg Maasika endale abikaasaks ja sai isa kuningriigi valitsejaks, kes vanuse pärast ise enam ei tahtnud valitseda. Ka kolm tütart viidi aegamööda mehele, aga keegi ei olnud hiljem nende suust kuulnud, kust nende kividega kuldkarbikesed olid tulnud ehk kuhu nad viimaks olid jäänud.
