Ühel hommikul öömajalt teele minnes ütles kutsar Maasikale:
„Täna jõuame kuulsa targa tallu; sinna peate sisse minema ja teraselt tähele panema, mis vana tark teile juhatab. Tema käsu peame täpipealt täitma, muidu läheb meie asjatalitus nurja. Ühe kivikese peate targale meeleheaks täna ära kulutama, et meid lahkesti vastu võetaks ja meile kõige paremat nõu antaks.“
Enne õhtut jõudsid nad targa juurde, kus meestel rasket hõbe- ja kuldraha kotti tuli kanda, mis kivikesest oli sünnitatud.
Tark ütles, kui ta Maasika kätt oli vaadanud:
„Teie teekäik läheb homme pimedasse metsalaande, kus teile kolm elajat vastu tuleb. Esiteks üks põdralehm, siis üks vana hunt ja viimaks üks karu. Püüdke neid metsalisi meelitada, et nad ligi lasevad tulla, ja pange igaühele oma tunnismärk külge, et teie nad teinekord ära tunnete, kui jälle kokku juhtute. Põdralehmale pange siidvöö ja hundile nahkrihm kaela, aga karule peate oma sõrmuse käpavarba külge pistma, mis teile kadunud ema varandusest üle on jäänud. Kolm päeva hiljem tungib kole vihane madu teile kallale. Selle käest ei või teie ennast muidu päästa, kui peate ühe kivikese põhjakotkaks moondama ja teenritega seltsis tema selga istuma, kes teid tuulekiirusel pilve alla üles kannab, kuhu madu ei või tulla. Tõlla ja hobused neelab ta küll ära, aga sellest ei ole teil suuremat viga. See kõhutäis on talle viimaseks toiduks: ta sureb seitsme päeva pärast, kus hobused tõllaga ta suust jälle välja tulevad. Mis pikemalt sünnib, jäägu nimetamata; sellest tuleb teile ja kivialustele ristiemadele õnne.“
Teisel päeval jõudsid meie teekäijad pimedasse metsalaande, kus kõik nõnda sündis, nagu tark oli ette kuulutanud. Esiteks tuli põdralehm, siis vana hunt ja viimaks karu neile vastu. Maasikas meelitas metsalisi ükshaaval endale ligemale ja sidus igaühele märgi külge: põdralehmale sinise siidvöö, hundile nahkrihma kaela ümber, aga karule pistis ta emalt päritud kuldsõrmuse käpavarba külge. Karu lakkus nagu tänades tema käsi ja jooksis rõõmsa mõmisemisega metsa tagasi.
Palju koledam oli lugu, mis kolme päeva pärast neile juhtus. Juba kaugel kuuldi kohinat ja mühinat, nagu oleks rasket heinakuhja mööda maad veetud. Viimaks tõusis madudekuninga pea kuldse krooniga kaugelt nähtavale. Aga sel silmapilgul oli Maasikas ühe kivikese põhjakotkaks muutnud, istus oma kolme teenijaga seltsis tema selga, kes nad kõrgele üles pilvede alla kandis. Sealt nägid nad, kuidas määratu madu tõlla koos hobustega tükkis alla neelas, nagu oleksid need pisikesed hiirepojad olnud. Seitse päeva lendas
181
