Said nad tüki aega metsas edasi läinud ja tütarlapsel lahkumispisarad laugelt tahenenud, ütles üks tema saatjatest:
„Ega me pikka teed jala ikka jõua ära käia.“
Maasikas küsis:
„Kust peame hobused võtma?“
Mees kostis:
„Hobused ja muud teekäigu tarvidused on teil korvis kuldkarbikestes.“
Maasikas vahtis kahtlaselt temale silma, nagu püüaks sealt otsust, mis seesugune pilkamise jutt pidi tähendama. Aga mees ütles tõsise näoga:
„Võtke üks lähkrikivike karbikesest, siis saame sedamaid sõiduriista ja hobused.“
Ehk küll tütarlaps ei uskunud, täitis ta siiski mehe käsku, võttis ühe kivikese, mis talle näppu juhtus, ja andis mehe kätte. Mees puhus kolm korda kivikese peale ja ütles:
„Tõld nelja hobusega astugu ette!“
Silmapilk seisis tõld hobustega seal. Maasikas pandi saksaks tõlda istuma, üks mees istus kutsariks pukki, teine toapoisiks tõlla taha, ja siis läks teekäik rutusti edasi. Päike seisis juba kõrgel lõunas, kui kutsar küsis, kas tühi kõht lõunat ei himusta. Maasikas kostis:
„Meil pole mingit toiduvara kodunt kaasa võetud.“
„Aga meil on kivikesi küllalt,“ kostis toapoiss tõlla tagant, „andke üks siia.“
Maasikas andis kivikese, mees puhus jälle saadud kivikese peale ja hüüdis:
„Kaetud laud, astu roogadega ette!“
Silmapilk seisis kaetud laud kallite roogadega Maasika ees. Ta sõi oma kõhu täis ja andis siis teenritele, niipalju kui nad himustasid. Hiljem puhus mees jälle laua peale, kus korraga kõik kadus ja väike kivike Maasika pihku tagasi kargas. Õhtul sündis söögilauaga niisamuti, aga teine kivike moondati patjadega sängiks, kus neitsike ööväsimust puhkas.
Nõnda tehti hiljem iga päev, nii et neil millestki puudu ei olnud. Ometi läks Maasikal pikal teel aeg igavaks. Ta soovis endale naisterahva seltsi. Enam nalja kui tõe pärast võttis ta ühe kivikese näppude vahele, puhus, nagu meestelt oli näinud, ja hüüdis:
„Toatüdruk, astu ette!“
Silmapilk istus viisakas tütarlaps tema kõrval. Mis nüüd Maasikal viga ilusas tõllas sõita, kus ta hommikust õhtuni magusat juttu võis vesta.
180
