Pikkjalg oli võtnud tee hommiku poole. Temast peamegi siin esiteks jutustama. Et ta jõudsal sammul palju kaugemale jõudis kui teised vennad, seda võib igamees isegi arvata, sest kus penikoormad mehel jalgu väsitamata kaovad, seal ei tõuse talle käigust raskust. Ometi pidi ta aegamööda tundma õppima, et ehk küll kiired jalakannad inimest hädas igas kohas hõlpsasti võivad päästa, siiski leivapalukese teenimine seeläbi mitte kerge asi ei ole, sest käsi tarvitatakse igal pool palju enam kui jalgu.
Pikkjalg leidis vast tüki aja pärast ühe Hommikumaa kuninga juurest kindlat teenistust. Kuningal olid suured hobusekarjad, sealhulgas palju kergejalgseid perusid, keda ükski inimene ei jõudnud kinni saada, mõningaid isegi mitte ratsa teise hobuse seljas. Aga Pikkjala sammuga ei jõudnud ükski hobune võidu joosta, sest mees nähti hobusest ikka palju kiirem olevat. Mida enne viiskümmend hobusekarjast üheskoos ei jõudnud talitada, selle toimetas ta üksi, ega lasknud iial ühtki hobust karjast kaduda. Seepärast maksis kuningas talle ilma keelamata viiekümne karjase palga ja kinkis veel meelehead pealegi. Pikkjala lendaval sammul oli tuule kiirus, ja kuigi ta õhtust hommikuni öö läbi või hommikust õhtuni puhkamata jooksis, ei olnud ta sammudel iial väsimust, vaid ta võis teisel ja kolmandal päeval niisamuti jälle joosta. Juhtus mitu korda, et hobused kiinis palavaga igale poole laiali jooksid, üks osa sinna, teine tänna, mitme penikoorma kaugusele, aga õhtu eel oli kari kõik jälle koos.
Kord oli kuningakojas suur võõruspidu, kuhu palju ülemaid inimesi ja maavalitsejaid igalt poolt kokku paluti. Pidupäeval oli kuningas oma võõrastele ka oma kergejalgsest hobusekarjasest mõndagi rääkinud. Seal himustasid siis kõik võõrad seda haruldast meest näha ja oma silmaga tundma saada. Mõningad ütlesid, et ega seda nii imeks tohi panna, kui alati karjas käinud hobused, kes karjasega harjunud, lasevad temal ennast kinni püüda; kõige perum hobune kuuleb peremehe käsku ja tuleb kutsumise peale. Aga andke katseks talle mõni võõras tallis söödetud hobune, keda ta ei tunne. Küll siis näeme, kui pikalt mehe kiirus hobuse vastu jõuab.
Nüüd lasksid mõned võõrad isandad oma tallist kangesti söödetud tulisemad hobused tuua ja lagedal lahti lasta, et Pikkjalg nad kinni püüaks. See oli lennujalgsel karjasel väike asi, sest seisnud rammus hobune ei jõua iial selle vastu joosta, kes kui metsalind ööd ja päevad oma liikmeid on õppinud painutama. Võõrad ülemad kiitsid nähtud mehe jooksukiirust ja kinkisid talle palju kuld- ja
18
