Mees tõttas küll sinna paika, käis mitukümmend korda ümber kivi, otsis jälgi ja põrutas vahete-vahel jalakannaga vastu maad, kas mingit õõnsat kohta ei leiaks. Aga kõik vaev läks tuulde; ei saanud ta last ega lapse ristiema näha. Noore naisega elades unustas ta aegamööda kadunud naise tütrekese.
Siin peame meie väikese Maasika elust jutustama. Nimetatud kivi ligidal seisis kolme vaksa sügavusel muru all süllalaiune ja poolteise sülla pikkune paekivi, mis tuttaval jalaastumisel keldriluugi kombel üles tõusis, tulija sisse laskis ja siis silmapilk jälle kinni langes. See sündis nii imekiiresti, et eemalt vaataja sellest aru ei saanud, vaid uskuma hakkas, et nähtav inimene äkki kas maa alla oli vajunud või nägemata tuulde tõusnud. Mis niisugust arvamist veel tõelisemaks tegi, oli see, et kuhugi kriipsu ega märki murule maha ei jäänud; murupind näis kui ühest tükist valatud. Paaskaane alt leiti lai kallist kivist väljaraiutud trepp, mis sügavamale viis.
Trepiastmeid mööda alla minnes jõudis väike Maasikas ristiemaga seltsis ilusa õue peale, kus üks klaasist ehitatud hoone seisis; see oli neitside kodu, mida Kivialuse koduks nimetati. Teenijaid leidus siin palju, kes kõiksugu peenikest naiste näputööd valmistasid. Ka väikesele Maasikale õpetati aegamööda niisugust näputööd, ehk teda küll teenijana ei peetud, vaid kui hellitatud saksalast kasvatati, kellel millestki puudu ei olnud. Ristiemad kandsid tema eest hoolt ja armastasid teda ema kombel. Nõnda kasvas ta kuueteistkümne aasta vanuseks, kus ta priskeks tütarlapseks oli õitsenud.
Siis ütles ühel päeval vanem ristiema temale:
„Minu armas Maasikas! Aeg on kätte jõudnud, kus sa meist pead lahkuma. Siiski loodame, et lahkumine kaua ei kesta. Läheb asi õnnelikult korda, siis saame jälle kokku ega või meid seal muu lahutada kui surm. Kaks ustavat teenrit ja oma kolm kuldkarbikest pead sa kaasa võtma. Karbikestest leiad kõike, mis sulle pikal teekäigul võiks tarvis minna!“
Kui ta veel pikemalt tütarlapsele teekäigu jaoks mõnd juhatust oli andnud, avaldas ta viimaks, et minek kolme päeva pärast pidi tulema.
Küll oli Maasikal südamekurbus suur, aga väiksem ei olnud lahkumistunnil ka ristiemade kurvastus. Nad tahtsid silmapisarates sulada, kui ristitütre kaela ümbert kinni hakkasid ja talle mitukümmend korda suud andsid. Viimaks kutsuti mõlemad sulased, vanaealised mehed, keda Maasikas enne ei olnud näinud, ja üteldi, et need teel tema kaitsjad saavad olema. Nõnda mindi siis teele: Maasikal väike korvike käes, kus sees ta kuldkarbikesed olid.
179
