lähkrikivi igas karbis. Ehk ta küll seda leidu natuke imeks pani, siiski ei avaldanud ta kellelegi sõnakest.
Väike Maasikas oli seitsme aastaseks saanud, kui tal ema äkitselt rängasti haigeks jäi, nõnda et mõne päeva pärast pikemat elulootust ei võinud olla. Enne surma tunnistas ta loo üles, mis talle metsas enne tütre sündimist võõra neitsiga oli juhtunud.
Mees ütles trööstides:
„Ole sellepärast rahul! Sellest kokkusaamisest ei või sinu hingele mingit kahju ega koormat tulla, ja tütrekese pärast võid sa rahulikult silmad kinni panna, — küll vaderineitsid ta kasvatamise eest hoolt kannavad.“
Siis õnnistas naine oma tütrekest, jättis jumalaga ja läks puhkama.
Teisel päeval pärast matusepidu tuli uhke vaderineitsi ja tahtis Maasikat endale kasvandikuks viia. Aga leskmees ei raatsinud lapsest lahkuda, palus teda endale rõõmuks ja nukra meele lahutuseks alles jätta. Ta palumise peale jäeti laps küll sinna, aga neitsi ütles:
„Üks meist õdedest tuleb iga päev väikest Maasikakest vaatama.“
Nõnda sündis ka hiljem: iga päev käis üks neitsi emata last vaatamas, tõi talle puhtaid riideid, magusaid kooke ja mitut seltsi ilusaid mänguasju.
Aasta pärast võttis leskmees nõuks teist naist minna kosima. Kaks päeva enne pulmi tuli vanem neitsi ja ütles:
„Maasikas ei tohi pikemalt sinu juurde jääda, ma tahan ta täna kaasa võtta. Sina saad küll teise naise ja võid aegamööda jälle lapseisaks saada, aga Maasikas ei leia enam teist ema. Kõik, mis me siiasaadik tütrekesele kinkisime, jäägu sulle ja su noorele naisele, aga kolm kuldkarpi, mis me varrupäeval lapsele kinkisime, pean ma kaasa võtma.“
Mees püüdis küll vastu tõrkuda, niipalju kui jõudis, aga siiski ei aidanud siin tema vastupanek midagi. Väike Maasikas palus nuttes:
„Ma tahan ristiemade juurde minna!“
Isa pidi viimaks järele andma. Ta läks tüki maad salaja neitsi jälil, et näha saada, kust kaudu tee nende koju läheb, mis kaugel ei võinud olla, sest et nad iga päev käisid last vaatamas. Uhke neitsi läks, laps käekõrval, selle metsa poole, kus kadunud ema noorikupõlves marjul käinud ja esimest korda võõra neitsiga kokku oli juhtunud. Kui neitsi nüüd lapsega ühe suure kivi ligidale jõudis, mis metsa ääres lagedal seisis, kadusid nad äkitselt vaataja mehe silmist, otsekui oleksid nad maa alla vajunud.
178
