Lahket juttu edasi vestes olid nad jõudnud metsa äärde lagedale, kus neitsi nooriku juurest metsa tagasi läks. Naine tahtis veel marjule minna, et torbikut jälle täis noppida, aga päev jõudis juba õhtu ligidale; ja kui ta ülejäänud marjad põllest torbikusse puistas, tõusis torbik kuhjaga täis. See paistis naisele imelik, sest eks ta olnud oma silmaga näinud, kuidas neitsi rohkesti poole osa marju oli ära söönud. Siiski pidi imestamine koju jõudes veelgi kasvama.
Kui ta marjad torbikust vaagnasse valas, leidis ta alumise poole hõberahaga täidetud. Mis see tähendas? Neitsi oli metsas juhtunud sõrmuseloo rääkimise ära keelanud, sellepärast pidas naine paremaks ka rahaasja salamahti pidada. Ta pani raha kirstu põhja kangapakkude vahele, kust ta hädapäevil lootis abi leida.
Pool aastat pärast räägitud marjulkäimist oli ta nurgavoodis maha saanud ja tütrekese ilmale toonud. Kui varrupäev ligemale jõudis, tegi emale ränka südamekoormat, et võõra neitsi kodupaik küsimata oli jäänud. Ta ei teadnud nüüd kuhugi sõnumeid läkitada.
Õuest kuuldus kellukeste kõlinat, ja vaata! ilus saan sõitis kahe hobusega õueväravast sisse ja kolm kasukate sisse mässitud naisterahvast istusid saanis.
„Teie olete juba kirikuteel,“ hüüdis üks neitsi saanist, „ärge viitke aega. Meie kutsar käänab hobused ümber ja siis sõidame seltsis kirikusse. Küll tagasi tulles läheme tite-ema teretama.“
Ehk küll nurganaine toas seda juttu ei kuulnud, siiski arvas ta kohe, et kolm võõrast saanis muud ei võinud olla kui ettekuulutatud palumata jäänud vaderid. Hommikul kurbusest täidetud süda kippus nüüd rõõmust lõhkema! Ta kaebas siiski, et kallid võõrad varruperest kuiva suuga kirikusse olid läinud, ega jõudnud tagasituleku aega oodata, kus võlgujäänud hommikusööki armsatele külalistele võis tasuda.
Õnneks ei teadnud ta hing midagi sellest tülist, mis vahepeal vaderitel kirikus lapse nime pärast oli. Kui õpetaja küsis, mis lapsele nimeks antakse, kostis üks neist võõrastest neitsidest:
„Maasikas.“
„Kuidas te ütlesite,“ küsis õpetaja, „Mari, Madli või Maret?“
„Maasikas,“ anti teist korda vastuseks.
Lapse isa ja vaderid vahtisid imestades üksteisele silma, keegi ei teadnud, mis sellest asjast pidi arvama. Aga kirikuõpetaja ütles tõsise sõnaga:
„Ma palun, ärge tehke siin nalja, ütelge tõsiselt, mis lapsele
176
