KIVIALUSTE RISTITÜTAR
Kord oli üks noorik metsa marjule läinud. Torbik parajasti täidetud, tahtis ta kodu poole hakata minema, kui kogemata puude vahelt üks kogu talle silma puutus, mis eemalt inimese sarnane näis. Ligemale minnes leidis ta noore neitsi kahvatanud näo, verise suu ja palega põõsa all minestuses maas. Naine ruttas allikale, mis kaugel ei olnud, puistas nopitud marjad põlle, täitis torbiku külma veega, millega ta neitsi silmi ja meelekohti pesi, kuni minestusest ärganud loomake silmad avas ja võõrastades ümber vaatas.
Võõrast naisterahvast enese kõrval leides, kohkus neitsi esiotsa, aga üürikese ajaga lahkus ehmatus ja kartus; ta võttis lahkesti nooriku käest kinni, tänas ja ütles:
„Su heldus on täna mu elu hädakitsikusest päästnud! Kes teab, mis minust oleks saanud, kui sa mu peale ei oleks halastanud. Meie suguvõsa kurjem vaenlane, vana metsataat, juhtus täna teel minuga kokku, peksis mu poolsurnuks, nii et hingetult maha langesin. Sinu abita ehk oleksin siia paika jäänud! Mul ei ole täna võimalik suuremat palka sulle anda kui see sõrmus, mille sulle sõrme pistan. Vaata, nüüd oleme eluotsani kihlatud. Kui sa selle, mis sul praegu südame all, kord ilmale tood, siis pead mu vaderiks paluma ja mind kahe noorema õega seltsis vastu võtma, kui me kolmekesi varrule tuleme. Valva suud, et sa kellelegi tänasest juhtumisest sõnakestki ei lähe kuulutama. Ja kui sõrmuse pärast peaks küsitama, siis ütle, et metsast leidsid.“
Rääkides oli ta kuldsõrmuse oma sõrmest võtnud ja nooriku sõrme pannud. Naine pakkus talle maasikaid põllest, mida neitsi lahkesti vastu võttis ja neist rohkesti poole osa ära sõi.
„Sa oled mu minestusest päästnud, mu nälga ja janu kustutanud. Selle heateo tahan kord sinu tütrele tasuda, kui ta minuealiseks saades mehele hakkab minema.“
175
