Pärtel oli koju tulles koidu eel magama heitnud, aga imelikud kirjud unenäod, pool-lahked, pool-koledad, ei andnud temale puhkamiseks mahti. Kisaga kargas ta asemelt üles, sest et unenägu temale näitas, nagu oleks valge madu ennast tema ümber keerutanud ja hingamist kinni matnud.
Ehk ta küll unenäo hirmutusest suuremat lugu ei pidanud, siiski läks tal süda tund-tunnilt raskemaks, mida madalamale päike õhtupoole veeres. Oma meeles jäi ta kindlaks, kuningatütar nõidusepaelust ka siis päästa, kui ta ise sealjuures otsa peaks leidma.
Nimetatud ajal seisis ta kivi ääres pärna all ja kogus enesele julgust ja rammu, et ta nõtruse pärast värisema ei hakkaks, kui madu ennast tema keha ümber keerutab ja suud tuleb andma. Äkitselt tuli õnnemunake temale meelde; ta võttis karbikese taskust, päästis nartsu ja võttis munakese oma näppude vahele, mis käosulase munast suurem ei olnud.
Aga selsamal silmapilgul oli lumivalge madu kivi alt välja pugenud, ennast tema keha ümber keerutanud ja sirutas praegu oma pead üles, et temale suud anda. Seal — mees ei teadnud isegi, kuidas see sündis — oli ta õnnemunakese maole suhu pistnud. Ta seisis, ehk küll süda külm, värisemata, seni kuni madu temale kolm korda suud oli andnud.
Nüüd sündis vägev kärgatus ja tulevalgus, nagu oleks piksenool kivi sisse löönud. Raske müristamine pani maapinna vabisema, nii et Pärtel surnu sarnaselt maha langes ja midagi pikemalt sellest enam ei teadnud, mis temaga ehk tema ümber sündis.
Aga sel koledal silmapilgul olid nõidusekütked katki kistud ja kuninglik neitsi pikast igavast vangipõlvest lahti pääsenud.
Kui Pärtel hiljem raskest minestuse-unest ärkas, leidis ta ennast pehmete siidpatjade pealt ühes uhkesti ehitud sinises taevakarva klaaskambris. Kaunis tütarlaps oli tema sängi ees põlvili maas, silitas tema palgeid ja hüüdis, kui Pärtli silmad lahti pääsid:
„Tuhat tänu sulle, kallis noormees, kes sa minu palveid kuulda võtsid! ja mind igavesest nõiduse-vangist oled päästnud! Võta nüüd endale palgaks minu riik, see uhke kuninglik koda kõigi tema varandustega, ja kui tahad, siis võta veel peale kauba mind endale abikaasaks! Sa pead edaspidi õnnelikult elama, nõnda kuidas õnnemunakese peremehele kohane on.“
Pärtli õnne ja rõõmu ei jõuaks ükski üles rääkida; kõik tema endised teadmata südame-igatsused, mis temale kuskil rahu ei andnud, vaid teda pärna alla kivile kihutasid minema, olid nüüd kadunud.
173
