minu peale armu ei heida, siis ei ole mul enam elu-ilmaski pääsemise lootust. Oh, armas noormees, halasta minu peale ja ära tõuka mind mitte ära! Ma olen ühe vägeva kuninga tütar Hommikumaalt; raha ja varanduse poolest otsatu rikas, aga see ei või mind aidata, sest et nõidusevägi mind mao kombel siin kivi all sunnib elama, kus ma juba mitusada aastat vangis olen olnud, ilma et ma ise vanemaks läheksin. Ehk ma küll ühelegi inimeseloomale iial viga ei ole teinud, siiski põgenevad kõik minu kuju eest, kui nad kogemata mind juhtuvad nägema. Sina olid ainuke elav loom, kes tänini minu liginemist sallis; jah, ma tohtisin sinu jalgade ümber mängida ja sinu käsi on mind mitu korda lahkesti silitanud. Sellepärast ärkas mul lootus südamesse, et sinust mulle päästja võiks sündida. Sinu süda on puhas kui lapse süda, kus sees valet ega pettust ei ela. Peale selle on kõik sinu käes, mis minu päästmiseks tarvis: üks suurtsugu inimene ja sant olid sulle üheskoos vaderiks ja õnnemunake kingiti sulle vaderi-andeks. Üksnes jaaniöösel iga kahekümne viie aasta pärast on mul võimalik tund aega inimese kombel maa peal liikuda, ja kui seal üks puhta südamega noormees, kellel nimetatud haruldased anded käes on, tuleks ja minu palumist kuulda võtaks, siis võiksin ma pikast vangipõlvest pääseda. Päästa, oh päästa mind igavast vangistuse-kütkest!“
Nõnda rääkides langes ta Pärtli ette põlvili maha, võttis tema jalgade ümbert kinni ja nuttis härdasti. Pärtli süda sulas seda nähes ja kuuldes, ta palus neitsit üles tõusta ja kuulutada, mil viisil päästmine võimalik peaks olema.
„Ma tahaksin silmapilk tulest ja veest läbi minna,“ ütles Pärtel, „kui sinu päästmine seeläbi võimalik oleks. Ja kui mul kümme elu kaotada oleks, kõik need annaksin ma üheskoos sinu päästmise eest! Üks tundmatu igatsus ei anna mulle kuskil mahti, aga mis ma igatsen, seda ei tea ma mitte.“
Neitsi ütles:
„Tule homme õhtul päikese veeremise ajal jälle siia, ja kui mina mao kombel sinu ette astun, oma keha kui vöö sinu keha ümber keerutan ja sulle kolm korda suud annan, siis ära ehmata mitte ja ära hakka kohkudes värisema, muidu pean ma jälle, kes teab ehk mõnisada aastat siin nõiduse vande all ohkama.“
Seda üteldes oli neitsi noormehe silmast kadunud ja jälle kohises pärnapuu lehtedest:
„Õnnemunal koori õrna, |
172
