jääda, ehk küll tema süda teda teisele teele meelitas. Aga kesk lustipidu, kus teised laulsid, tantsisid ja muud nalja tegid, puges ta salamahti nende seltsist ja läks kiirete sammudega pärnapuu alla, sest see oli ainuke paik, kus tema süda rahu võis leida.
Ligemale minnes paistis temale kivilt hele tuluke silma, mis teda väga imestama pani, sest et tema teades sel ajal ükski inimene seal ei võinud olla. Aga kui ta sinna jõudis, oli tuli kustunud, ega olnud tuhka ega söekibemeid kuhugi järele jäänud.
Pärtel istus kivi otsa ja hakkas tuttaval viisil huulepilli puhuma. Korraga tuli hiilgav tuli kivi alt jälle nähtavale, mis muud ei olnud kui valge mao sätendavad silmad. Madu mängis jälle tema jalgade ümber, laskis ennast silitada ja vaatas teraselt tema peale, nagu tahaks ta rääkida. Kesköö ehk ei võinud enam kaugel olla, seal libises madu kivi alla oma pesasse ega tulnud Pärtli pilli peale enam nähtavale. Kui ta pilli suust võttis ja tasku pistis ning tahtis hakata koju minema, kohisesid pärnapuu lehed tuuleõhus nii imelikult, et kohin kui inimese hääl Pärtlile kõrva kostis. Ja mitu korda arvas ta sõnu kuulvat:
„Õnnemunal koori õrna, |
Seal tundis ta valusat igatsemist, nii et süda lõhkema kippus. Siiski ei teadnud ta ise, mille järele ta igatses. Rasked pisarad langesid tal silmist palgeile ja ta ohkas:
„Mis aitab õnnemuna õnnetule, kellele maailmas õnne ei ole loodud! Ma tunnen lapsepõlvest saadik, et mina inimeste seltsi ei kõlba; nemad ei mõista mind ega mina neid. Mis neile rõõmu teeb, see sünnitab mulle südamevalu. Ja mis mind õnnelikuks võiks teha, seda ei tea ma isegi, veel vähem teised. Rikkus ja vaesus olid mul vaderiks, sellepärast ei võinud minust iial õiget looma kasvada.“
Seal tõusis äkitselt tema ümber valgus, nagu oleks pärnapuu ja kivi heledama päikese käes seisnud. Tükil ajal ei olnud tal võimalik silmi lahti teha; vaid aegamööda usaldas ta altkulmu natuke luurida, kuni silm valgusega harjus. Üks kaunis naisterahvas seisis lumivalges riides tema kõrval kivi peal. Neitsikese suust tuli tema kõrva hääleke, mis magusam kui ööbiku laul oli, ning mis nõnda kostis:
„Armas noormees! Ära karda, vaid võta kuulda ühe õnnetu tütarlapse palumist! Mina vaene elan viletsuse vangis, ja kui sina
171
