unest ärgates kumisesid tal veel kenad pilli- ja lauluhääled kõrvus, nõnda et ta veel lahti silmadega und edasi nägi. Kivi oli temale kui kallis sõber, kellest ta iga päev raske südamega lahkus ja teisel hommikul jälle suure igatsusega sinna tagasi tõttas.
Pärtel oli viieteistkümne aastaseks saanud ja pidi nüüd karjapoisi ametist lahkuma. Peremees võttis ta sulaseks, aga ei pannud temale iial raskemat tööd peale, kui poisikese jõud kandis. Pühapäeval ehk suveõhtutel, kui teised külapoisid ja -tütarlapsed üheskoos nalja tegid, ei läinud Pärtel nende seltsi, vaid sammus vaikses mõttes karjamaale oma tuttava pärnapuu alla. Mõnikord viibis ta seal poole ööni.
Nõnda istus ta ükskord jälle ühel pühapäeva õhtul suupilli puhudes kivi otsas. Seal roomas üks piimvalge madu kivi alt välja, tõstis pea üles, nagu tahaks ta pilli häält kuulda, ja vahtis teraste silmadega Pärtli peale, mis kui tulesädemed temal peas hiilgasid.
Hiljem juhtus seda naljakat lugu sagedasti, mispärast Pärtel, kui ta iial natuke puhkamiseaega leidis, ikka oma kivile ruttas, et kena valget madu näha saada. Aga madu oli temaga nõnda ära harjunud, et ta ennast mitu korda poisikese jalgade ümber keerutas.
Pärtel oli nüüd noormehe-ealiseks sirgunud. Tema mõlemad vanemad olid surnud, õed ja vennad elasid kõik temast kaugel, nii et ta neist ega nemad temast palju ei kuulnud, veel vähem üksteist näha said. Aga kallim kui vennad ja õed oli Pärtlile valge madu kivi all, kelle peale tema mõtted käisid päeval ja kellest ta öösel enamasti ikka und nägi. Seepärast läks temale talv väga igavaks, kui lumi maas ja maapind külmetanud oli. Kui aga kevadised päikeseterad lume olid viinud ja maapinna sulatanud, läks Pärtli esimene tee jälle pärna alla kivile, ehk küll puu küljes veel lehekestki näha ei olnud.
Oh seda rõõmu! Niipea kui ta oma igatsust huulepillile oli õhanud, roomas valge madu kivi alt ja mängis tema jalgade ümber. Aga Pärtli silmale näis täna, nagu oleks maol pisarad palgeid mööda maha langenud, ja see tegi temale südamevalu. Nüüd ei jätnud ta palju ühtki õhtut kivil käimata, ja madu läks ikka julgemaks, nõnda et ta ennast mõnikord ka silitada laskis. Aga kui Pärtel teda kinni püüdis võtta, libises ta tema sõrmede vahelt kivi alla tagasi.
Jaanilaupäeva õhtul, kui kõik külarahvas, noored ja vanad, üheskoos jaanitulele läksid, ei tohtinud ka Pärtel teistest maha
170
