Nõnda rääkides oli ta kui kass kätki servale roninud, võttis kerakese punast lõnga oma taskust, sidus ühele pojale lõngaheide mõlemate jalaketrade, teisele käerandmete ja kolmandale üle silmakulmude pea ümber.
„Need lõngakesed,“ õpetas titeke, „pead sa niikauaks pandud kohtadesse jätma, kui varrud ära peetakse. Siis põleta lõngaheidekesed ära, korista nende tuha riismed kokku, pane lõngatuhka lusikakese sisse ja lüpsa oma rinnast natuke piima peale. Seda rammustavat tuhapiima pead igale lapsele paar tilgakest keelele valama, enne kui neile nisaotsa suhu annad. Seeläbi saavad nad igaüks omalt kohalt tugevaks, üks jalust, teine käsist, ja kolmas silmist, nõnda et neil kellelgi teist enese sarnast maa peal ei ole. Igaüks leiab oma õnneandega rahva hulgas au ja vara, aga kui nad kolmekesi ühel meelel mingi asjatalituse ette võtavad, siis võivad nad tegusid toimetada, mida võimalikuks ei võiks arvata, kui neid silmaga ei peaks nähtama. Mind sinu silm enam ei näe, siiski tuletad sa edaspidi mitu korda minu mälestust tänuga meelde, kui meheks kasvanud pojukesed sulle rõõmu hakkavad tegema. Ja nüüd viimast korda head aega, armas lapse-ema!“
Seda üteldes oli titeke jälle, nagu esimeselgi korral, äkki kätki servalt ja nurganaise silmist kadunud. Aga nurganaine tegi kõik hoolsasti, mis laste pärast talle oli õpetatud. Ta põletas varrupäeval punalõngakesed tuhaks, lüpsis oma rinnapiima tuhale ja andis seda kosutavat rammupiima igale lapsele paar tilka keelele, enne kui ta nende suud rinna otsa pistis. Siiski ei rääkinud ta esiotsa ei oma mehele ega kellelegi muule sõnakestki neist imelikest asjust, mis tal siiasaadik titekesega olid juhtunud.
Lapsed kosusid kolmekesi priskesti ja näisid, jalakandjaks jõudnud, igapidi väga terased olevat. Ometigi nähti, et juba maast-madalast iga lapse imelõngal kosutatud liikmed iseäranis tugevad olid: ühel silmad, teisel käed ja kolmandal jalad. Seepärast nimetasid vanemad neid hiljem nende kangust mööda, esimese — Teravsilmaks, teise — Osavkäpaks ja kolmanda — Pikkjalaks.
Mõne aasta pärast, kui vennakesed juba noormehe-ealiseks olid saanud, pidasid nad vanematega koos nõu võõrale maale minna, kus igaüks rammu ja osavuse läbi lootis teenistust ja palka leida. Iga vend himustas iseteed õnnekatsumiseks ette võtta, — üks hommiku, teine lõuna ja kolmas õhtu poole minna. Kolme aasta pärast lubasid kõik kolmekesi jälle vanemate juurde tagasi tulla ja oma senisest teekäigust sõnumeid tuua, kuidas nende käsi võõral maal oli käinud.
17
