Naisterahvas lubas palumist täita.
Kui nüüd laps pärast jutlust ristimisele viidi, panid õpetaja ja kirikurahvas väga imeks, et vaene kerjaja sant ja uhke suursugune naisterahvas üheskoos lapsele vaderiks seisid. Lapse nimeks ristiti Pärtel. Rikas vader maksis ristimise raha ja kinkis veel pealegi kolm rublatükki vaderi-andeks, mis lapse isale suurt rõõmu tegi.
Sant läks aga temaga koos varrule. Õhtul enne äraminekut võttis ta taskust väikese nartsu sisse mässitud karbikese, andis lapse emale ja ütles:
„Minu vaderi-anne on küll väga pisike, siiski ärge põlake seda ära, sest sellest võib ükskord teie pojukesele ehk õnne tulla. Mul oli üks väga tark tädi, kes nõiduseväel palju oskas toimetada; tema andiski mulle enne surma selle linnumunakese karbikese sees ja ütles: „Kui sulle kogemata midagi juhtub, mis sa iial ei võinud mõtelda, siis anna munake ära; kui see selle kätte saab, kellele ta oli määratud, võib munake temale suurt õnne tuua. Aga hoidku ta munakest õrnemalt kui oma silma, et see katki ei läheks, sest õnne koor on õrn!“ Tänini, ehk ma küll ligi kuuskümmend aastat vana olen, ei ole mulle ühtegi asja nii kogemata juhtunud kui tänahommikune vaderiks palumine. Nii tõusis minu südames esimeseks mõtteks: Sa pead munakese sellele lapsele vaderi-anniks andma.“
Väike Pärtel kosus priskesti ja kasvas vanematele rõõmuks, kuni ta kümne aasta vanuses külasse ühe nõuka peremehe karjapoisiks sai. Pererahvas oli karjapoisiga väga rahul, kes vaga ja tasane poisike oli ja iial perevanematele meelepahandust ei teinud.
Kodunt minnes oli ema vaderikingituse temale tasku pistnud ja käskinud seda õrnemalt kui silmatera hoida. Seda Pärtel ka tegi.
Karjamaal seisis üks pärnapuu ja suur munakivi pärnapuu all. Seda kohta armastas poisike väga, nõnda et kogu suvel ühtki päeva mööda ei läinud, kus ta pärnapuu all kivi otsas ei istunud. Seal kivi otsas sõi ta enamasti oma leivapalukest, mis temale moonaks kodunt igal hommikul kaasa oli antud, ja üks väike allikas kivi ligidal andis temale keelekastet.
Teiste karjalastega, kes isekeskis palju vallatust tegid, Pärtel sõprust ei pidanud. Imelik näis, et kuskil ümberkaudu nii ilusat rohtu ei leitud kui kivi ja allika vahel. Ehk küll kari igapäev seal söömas käis, siiski oli teisel hommikul muru enam hoitud heinamaa kui karjamaa sarnane.
Mõnikord juhtus, et Pärtel palaval päeval kivi otsas natuke tukkuma jäi. Siis rõõmustasid teda seal imelikud unenäod. Ka
169
