ÕNNEMUNAKE
Ükskord elas kehv mees oma naisega suures metsas. Neil oli kaheksa last, kelle seast vanemad lapsed juba ise leivapalukest võõra sunni all teenisid. Seepärast ei teinud vanematele suurt rõõmu, kui neile veel vanas eas üheksas pojuke sündis. Siiski pidid nad lapsukese vastu võtma ja ristida laskma.
Nüüd sündis, et keegi lapsele vaderiks ei tahtnud minna, sest et igaüks kartis: kui vanemad ära surevad, siis jääb laps minu kaela koormaks.
Mees mõtles:
„Ma võtan lapse sülle ja viin pühapäeval kiriku ning räägin, et vadereid kuskilt ei ole saanud, tehku siis kirikuõpetaja mis tahes, ristigu laps või jätku ristimata, siis patt minu hinge peale ei lange.“
Natuke maad kodunt eemale minnes leidis ta ühe sandi tee ääres istumas, kes temalt armu palus.
Mees ütles:
„Mul ei ole, vennike, sulle midagi anda; need kopikad, mis mul taskus, pean lapse ristimise eest andma. Aga kui sa hea mees tahad olla, siis tule minu lapsele vaderiks, pärast lähme koju ja võtame, mis perenaine varrude roaks meile on valmistanud!“
Sant, keda tänini veel keegi vaderiks ei olnud palunud, täitis rõõmuga mehe soovimist, ja läks temaga seltsis kiriku. Kui nad parajasti sinna jõudsid, sõitis uhke tõld nelja hobusega kiriku ukse ette ja üks noor naisterahvas astus tõllast.
Kehv mees mõtles: Siin tahan ma teist korda oma õnne katsuda. Ta astus alandlikult kummardades naisterahva ette ja ütles:
„Aus naisterahvas! võtke seda vaeva enda peale, et minu lapsele vaderiks tulete.“
168
