„Mina ei ole sinu koera sestajast enam silmagagi näinud, kui siia saime.“
Nüüd imestas noormees niisamuti ja rääkis, kuidas ta koera jälil teed metsa oli leidnud ning sellepärast arvanud, et neitsi koer teda appi kutsunud.
Teisel hommikul läksid noormees ja sepasell õnne katsuma, et neitsile kusagilt riideid laenuks saada. Aga nad pidid mõlemad pärast lõunat tühja käega tagasi tulema. Õhtul heideti koormatud südametega puhkama, sest et peetud nõu neil üsna tuulde oli läinud.
Magades tuli neitsit lahke unenägu trööstima. Ta nägi unes, et üks väike vanamees temale riideid ja raha lubas, kui meestel küllalt julgust oleks teisel päeval katsetööd käsile võtta. Vanade müürikantside all öeldi keldrid ja seal sees põhjatu palju rikkust olevat. Siiski pidavat meestel raske võitlemine ees olema, enne kui nad varavahtide tagant varanduse võiksid kätte saada.
Neitsi rääkis hommikul oma unenägu ka meestele. See oli nii elavalt tema silma ees seisnud, et ta üles ärgates vanamehe veel enese kõrval arvas olevat.
Mehed läksid viibimata keldrit otsima, mille nad ka üürikese aja pärast leidsid; siiski näis sinna sisseminek nõnda pime, et seal ilma tuleta isegi jalgade ette näha ei võinud. Õnneks leiti üks tõrvane palgiots liiva ja lubjapuru seest; seda lõhastati peergudeks ja nüüd mindi tulevalgel õnneteed otsima.
Tüki maad mööda kitsast urgasteed edasi minnes jõudsid nad ühe raudukse taha, mis nii kindel oli, et nende löögid ja kangutused seda liigutada ei võinud, veel vähem lahti teha. Lodus tiibadega tulid mehed tagasi ja rääkisid oma õnnetust. Sepasell jutustas, kuidas tema tugevad vasara-vopsud uksele mingit viga ei teinud, mis kaljuseina tugevusel kõikumata seisnud.
Kui nad nõnda kolmekesi parajasti lõunat võtsid, tuli väike vanake nende seltsi ja palus süüa, mida temale ka lahkelt anti. Pärast kõhu täitmist ütles vanake:
„Mul on neitsiga mõni sõnake salajuttu rääkida, mis teised kõrvad ei tohi kuulda.“
Neitsi oli silmapilk ära tundnud, et vanake seesama oli, kellest ta öösel tähtsat und oli näinud. Seepärast ei tõusnud tema südamesse mingit kartust, kui ta vanakesega teiste seltsist pidi ära minema.
Kui nad müüride vahel üksiku koha olid leidnud, ütles vanamees:
164
