„Aituma lahkele andjale,“ hüüdis mees, „kes mind selle külluse karbikesega on õnnistanud! Mis nüüd viga teed käia!“
Ühel päeval istus ta tee äärde jalgu puhkama. Seal tuli üks väike punane koer üle lageda joostes noormehe juurde, lakkus tema käsi ja liputas sabaga; võttis vahetevahel kuuehõlmast kinni, nagu tahaks ta meest üles tõusma meelitada ja kuhugi viia. Noormees vaatas natuke aega koera tembutamist ja tõusis siis püsti. Koer jooksis rõõmu pärast tema ümber, hakkas siis jälle kuuehõlmast kinni ja püüdis meest enese järele vedada.
Noormees mõistis koera sõnata tahtmist ja läks koera jälil üle lageda metsa poole, mis võis teest ehk poole versta kaugusel olla. Metsas leidis noormees ühe naisterahva, kes tugeva köiega männitüve külge oli köidetud, nii et ta ennast liigutada ei võinud; temal ei olnud muud kehakatet, kui üks peenikesest lõuendist särk. Mees päästis ta sedamaid puu paelustusest ja kuulis, et röövlid ta paljaks olid riisunud ja puu külge sidunud.
„Mul ei ole küll võimalik,“ ütles noormees, „sulle naisterahva riideid anda, aga võta minu kuub seni oma kehale varjuks, kuni meie rahva hulka jõuame ja sealt paremaid riideid leiame.“
Neitsi mässis ennast tänuga tema kuue sisse ja läks siis noormehe seltsis edasi; väike punane koer jooksis kui teejuht neil ees.
Õhtul jõudsid nad ühe vana lossi ahervaremete juurde ja võtsid nõuks seal öömajale jääda, sest et ümberkaudu neile muud varjupaika silma ei ulatanud. Üks teekäija oli juba enne neid müürikantside vahele asupaika võtnud. Noormees võttis oma leivakoti ja palus teised endale võõrsiks, nii et nad kõik kolmekesi kõhud täis said. Pärast õhtusööma rääkis võõras mees, kes üks õppinud sepasell oli, kuidas temal nõu olla kuninga linna minna, kus praegu seppasid väga tarvis olevat ja neile rohket tööpalka makstavat.
Neitsi rääkis, et ta ühe suurtsugu mehe tütar olevat, kes tädile tahtnud võõrsile minna, teel aga röövlite küüsi juhtunud, kes teda paljaks riisunud, puu külge sidunud, ning siis tema tõlla ja hobustega oma teed läinud. Siis peeti üheskoos nõu, kuidas neitsile riideid muretseda, millega temal võimalik oleks jälle inimeste seltsi minna. Aga et kellelgi rahakopikat taskus ei olnud, tõusis neil kartus, kas kusagilt inimesi peaks leiduma, kes neile riideid laenaks.
Magama minnes nägi noormees, et väike punane koer kadunud oli, seepärast küsis ta neitsi käest, kuhu koer oli jäänud. Neitsi ajas silmad laiali ja kostis:
163
