Noormees ruttas vett otsima. Ta leidis ühe allika-soonekese selge külma veega, millega ta oma kübara täitis ja vanaraugale keelekasteks ja keha karastuseks juua viis. Vanarauk neelas aplalt mõne lonksu pakutud jooki, hakkas siis köhides läkastama ja minestas viimaks abimehe käte vahele ära. Noormees tõstis ta oma selga ja kandis allikale, kus ta vanaraugale nii kaua külma vett pähe valas, kuni see minestuseunest ärgates jälle toibuma hakkas. Vanakese lõhki pekstud pea köitis ta oma kaelarätikuga kinni, puhastas silmnäo, juuksed ja riided verest, tegi siis sammaldest pehme aseme ja pani vanakese sinna puhkama.
Vanarauk uinus sedamaid magama ja puhkas rohkem kui pool päeva haavamise väsimust. Noormees istus tema kõrval ja tõrjus lehtpuu oksaga kärbseid magajast eemale. Vanamees ajas ühe silma natuke lahti, vaatas lahkelt oma abimehe peale ja ütles siis:
„Ma tänan sind kõigest südamest sinu helde töö eest, mis sa mulle oled teinud. Selle heateo eest pean aga sulle küll võlgnikuks jääma, sest et röövlid minu kui kirikuroti paljaks on teinud. Aga edaspidi, kui meie ükskord jälle kokku peaksime juhtuma, loodan ma sulle su vaevapalka ära tasuda. Sinu teekond võib ehk sul kauem kesta, kui kodunt kaasavõetud leivakott ulatab, sellepärast palun võta minu silgukarbikene, mis riisujad mulle üksi on alles jätnud!“
Noormees tõrkus tüki aega pakutud abi vastu võtmast, mis ehk vanaraugale enesele palju tarvilikum võis olla. Siiski pidi ta viimaks järele andma, kui ta tähele pani, et vanamees tema tõrkumist pahaks paneb. Vanarauk pistis oma karbikese noormehele leivakotti ja ütles:
„Mul ei ole kodu siit kaugel, ühel teekäijal on aga nii mõndagi tuult talla all.“
Kui ta minema hakkas, pidi noormees tema kiirust imeks panema; mida kaugemale vanataat jõudis, seda lennukamaks läksid tema sammud, nii et ta üürikese aja pärast kui lendav lind noormehe silmist kadus.
Et noormees siin rohkem kui poole päeva puhanud oli, siis käis ta veel tüki maad õhtuajast, enne kui puhkama jäi. Kui ta maha istus leiba võtma, näis talle, nagu oleks leivakannikas täna kotis kasvanud, ühtlasi ka leib värskemaks läinud. Kingitud karbike oli täis värsket soolasilku, mis mehele väga maitses.
Hommiku-suurust võttes, leidis ta karbikese võiga, lõunal aga sealihaga täidetud.
162
