LEITUD LAPS
Üks naine leidis kord pühapäeva hommikul metsast poisikese, kes umbes kahe aastane võis olla. Laps nuttis kibedasti tühja kõhu pärast, ega teadnud midagi sellest rääkida, kust või kuidas ta siia metsa oli saanud. Naine võttis lapse sülle, viis oma koju, andis temale süüa ja kuulas siis järele, kus leitud poisikese kodu võiks olla.
Kui ta aga sel pühapäeval ega ka hiljem ümberkaudu lapse vanemaid ehk pärijaid kuskilt ei leidnud, võttis ta mehega üheskoos nõuks, poisikest endale kasvandikuks jätta. Neil oli enestel küll juba kuus last, neli poega ja kaks tütart, nõnda et kasvandik seitsmendaks leivarotiks majasse tuli; aga neil oli põldu ja karja, nii et ihukatet ja päätoitu kõigile sai ja millestki puudust ei leitud.
Kui kasvandik noormehe-ealiseks oli saanud, ütles ta ühel päeval oma kasuvanematele:
„Ma tänan teid kõige armu ja häätegemise eest, aga nüüd on mulle aeg tulnud, maailma rändama minna. Ehk leian õnne juhil kusagilt teenistust, mis mulle enam palka annab, kui mu enda väikesed tarvitused nõuavad. Siis maksan ka teile kasvatamise vaeva tagasi, ehk mul küll iial võimalik ei ole teile teie armastust tasuda.“
Jättis siis head aega, võttis leivakoti selga ja tõttas teele.
Kui ta juba mitu päeva lõuna poole teed oli tallanud, jõudis ta ühel päeval paksu metsa, kus raske oigamine tema kõrva tungis. Ta kuulas natuke aega teraselt, kustpoolt oigamine tõuseb, ja läks siis hääle juhil edasi. Paksu põõsa alt maast leidis ta ühe haavatud vanarauga, kellel pea ja silmad verised, samuti oli ka samblad ja muru tema ümber verega värvitud. Vanakese silmad olid kinni, nõnda et raske hingamine ja oigamine üksi märku andsid, et kehal veel eluvaimu sees oli.
161
