Viimaks toodi üks kuulus Põhja tark kuninga ette, kes niipalju teadis otsust anda, et kuninga väimees Hommikumaal vangis olla, aga mitte inimeste, vaid ühe vägeva looma meelevalla all.
Nüüd läkitas kuningas oma saadikud juhatatud jälgedel Hommikumaale kadunud väimeest otsima. Need olid õnnekombel selle vana targa juurde saanud, kes imesõrmuse kirjad ära oli seletanud ja sealt salatarkust saanud, mis kõigil teistel teadmata jäänud. See tark leidis peagi tarviliku otsuse ja ütles:
„Mees on nõiduseväel vangis, aga teie ei või teda minu abita lahti päästa; ma pean ise teiega seltsis sinna minema.“
Nõnda läksid nad teele ja said lindude juhatusel mõne päeva pärast sinna kaljukoopasse, kus kuninga väimees juba ligi seitse aastat rasket vangipõlve oli kannatanud. Tark päästis nõiduseväel mehe ahelate kütkest.
Nüüd tulid pikkade hädapäevade pärast rõõmupäevad, mis mehel elu otsani kestsid, aga sõrmust ei saanud ta enam tagasi — ega ole ka hiljem kellegi silm enam imesõrmust näinud.
