tust segaseks minna, vaid lükkas kõigest rammust raudhobust edasi, ning oligi raudodaga tükkis, mis tal püsti käes seisis, konna suus. Ta kargas raudhobuse seljast ja oli kui välk suust väljas, enne kui kole metsaline lõualuud kokku pigistas.
Üks kole mõuramine, mis mitme penikoorma kaugusele kostis, andis sedamaid märku, et põhja konn oda oli hammustanud. Tagasi vaadates nägi noormees tal lõualuud kokku pigistatud olevat, aga terav odaots seisis paari jala pikkuselt pealmisest lõualuust väljas, millest arvata võis, et alumine odaots maa sees kinni seisis. Konn oli suud kinni pigistades raudhobuse puruks hammustanud.
Nüüd ruttas noormees ahelaid maapinna külge kinni panema, mille tarvis paari sülla pikkused tugevad raudvaiad olid tehtud.
Koleda metsalise surmavõitlemine vältas kolm päeva ja kolm ööd. Ta peksis vingerdades sabaga nii tugevasti vastu maad, et kümne penikoorma kaugusel maapind värises. Kui konn enam saba ei jõudnud liigutada, võttis noormees sõrmuse abiga ühe kivi maast, mida kakskümmend meest ei oleks jõudnud liigutada, ja nottis sellega senikaua metsalisele pähe, kuni tal enam elumärki nähtavale ei tulnud.
Otsatu suur oli igal pool rahva rõõm, kui sõnumeid toodi, et kurjem vaenlane otsa oli saanud. Võidumees võeti suure au ja iluga kuninga linnas vastu, nagu oleks ta kuningas ise. Ei olnud siin vanal kuningal tarvis tütart minna sundima, vaid tütar kippus ise vahvale mehele minema, kes üksi rohkem oli korda saatnud, kui kõik teised kõige suurema sõjaväega.
Mõne päeva pärast valmistati uhked pulmad, mis neli nädalat vältasid, ja kuhu kõik ümberkaudsed kuningad olid kokku tulnud seda meest tänama, kes maailma kõige kurjemast vaenlasest oli päästnud.
Aga pulmailu ja rahva rõõm olid unustanud, et koleda metsalise keha matmata jäänud. Sellepärast võttis kuninga väimees nõuks, Hommikumaa targalt abi minna otsima, mis temal sõrmuse abil ka raske ei olnud, sest et ta linnutiibadel sinna võis lennata.
Nagu vanasõna ütleb, ei seisa ülekohus kaua kotis, ja pettusel võidetud vara kaob niisama kiirelt, nagu ta tulnud. Seda pidi kuninga väimees varastatud sõrmuse pärast nüüd tundma õppima.
Põrguneitsil ei olnud ööl ega päeval kusagil enam mahti, enne kui ta varastatud sõrmuse jälile sai. Kui ta nõiduseväel sõnumi oli saanud, et kuninga väimees linnukombel targa juurde pidi tulema, moondas ta enese kotkaks ja keeritas nii kaua pilvedes kui ooda-
158
