jõud neid sealt välja ei saa. Kolme ehk nelja päeva pärast on koleda elaja ramm nii pikalt raugenud, et sa tema ligidale tohid minna. Siis pane imesõrmus parema käe pöidlasse ja noti ta hoopis surnuks. Sinna minnes peab sõrmus sul pahema käe nimeta sõrmes seisma, et kole loom sind näha ei võiks, muidu rabaks ta sind oma pika sabaga surnuks. Kui kõik asjad oled korda toimetanud, siis kanna selle eest hoolt, et sa sõrmust ära ei kaota ja et keegi kavalusega kallist vara sinu käest ei saaks varastada.“
Mees tänas tarka õpetuse eest ja lubas temale hiljem vaevapalka maksta, aga tark kostis:
„Mina olen sõrmuse salakirjade seletamisest niipalju tarkust tundma õppinud, et mul muud varandust enam tarvis ei ole.“
Nõnda lahkusid nad üksteisest, ja noormees tõttas koju poole minema, mis temal nüüd raske ei olnud, sest et ta linnu kombel lennata võis, kuhu ise tahtis.
Paari nädala pärast koju tulles, kuulis ta rahva suust, et kole põhja konn juba ligidal olla, mispärast inimesed kartsid, et ta igapäev üle piiri võib tulla. Kuningas laskis igal pool avalikult kuulutada, et ta sellele mehele, kes koledale metsalisele otsa võiks teha, ühe osa oma kuningriigist tahab kinkida ja pealegi veel oma tütre temale naiseks anda.
Mõne päeva pärast astus meie noormees kuninga ette ja rääkis seal, et temal lootust on koledat metsalist ära hukata, kui kuningas temale kõik tarvilised abiriistad laseb valmistada. Kuningas lubas rõõmuga kõik teha lasta, mis mehele tarvis pidi minema.
Nüüd kutsuti ümberkaudu kõik targad ametimehed kokku. Need pidid esiteks raudhobuse valama, siis suure oda tegema ja viimaks ka raudahelad, mille rõngad kahe tolli jämedused olid. Aga kui kõik valmistused korras olid, leiti raudhobuse raskus nii suur olevat, et sada meest teda paigast ei jõudnud liigutada. Nüüd ei olnud noormehel paremat nõu kui üksnes oma imesõrmuse abil hobune edasi viia.
Kogemata andis temale siin kaarnanokk tarvilikku õpetust:
„Istu raudhobuse selga ja nihuta ennast oda otsa vastu maad toetades edasi, nagu tahaksid lootsikut kaldalt lahti tõugata.“
Noormees täitis õpetust ja nägi edasi saamise sel viisil võimaliku olevat.
Kole metsaline ei olnud enam penikoormatki rajast kaugel, ajas juba eemalt suu ammuli, miska oodatud saaki tahtis vastu võtta. Ehk küll mehel hirmu pärast keha vabisema kippus ja süda jääkülmaks läks, siiski ei lasknud ta kartuse läbi endal meelemõis-
157
