kuidas sõrmuse väel kive ja kaljusid võib lõhkuda. Seepeale viis neitsi noormehe õue, kus üks sülla kõrgune munakivi seisis.
„Nüüd pane,“ õpetas neitsi, „sõrmus oma parema käe pöidlasse ja löö siis rusikaga kivi peale, küll sa siis näha saad, mis vägi sinu käel on.“
Noormees tegi nõnda ja nägi imestades, kuidas kivi tema rusika löögil tuhandeks killuks pudenes.
Seal mõtles mees: kes õnnekorda sarvist ei oska kinni sasida, on rumal, sest et läinud õnn teist korda enam tagasi ei tule. Kivi lõhkumisest magusat juttu vestes, pani ta nagu teadmata mängides sõrmuse oma pahema käe nimeta sõrme.
Neitsi hüüdis:
„Nüüd oled sa minu silmale niikaua nägemata, kui sõrmuse nimeta sõrmest ära võtad.“
Aga noormehel ei olnud seda tahtmist, vaid ta läks kiiresti mõned sammud eemale, pistis seal sõrmuse pahema käe väiksesse sõrme ja tõusis kui lind lendu. Kui neitsi teda kõrgel lendamas nägi, pidas ta esiotsa ka seda katsetükki naljatamiseks ja hakkas seepärast hüüdma:
„Tule tagasi, vennike! nüüd oled sa näinud, et ma sulle tõtt rääkisin!“
Aga kes enam tagasi ei tulnud, oli noormees; nüüd märkas neitsi pettust ja hakkas kibedasti oma õnnetust kaebama.
Lendu läinud noormees ei peatanud varem, kui ta mõne päeva pärast kuulsa targa juurde tagasi jõudis, kelle käest ta minnes linnukeelt oli õppinud.
Targal oli otsatu suur rõõm, et mehel teekäik nii hästi korda oli läinud. Ta hakkas sedamaid sõrmuse pealt salakirja seletama, mis temal seitse nädalat aega viitis, enne kui sellega valmis sai. Selle peale andis ta noormehele põhja konna hukkamiseks nõnda õpetust:
„Sa pead enesele ühe raudhobuse laskma valada, ise hobuse selga istuma ja kahe sülla pikkuse raudoda kätte võtma, mida sa üksnes sel viisil jõuad kanda, kui imesõrmus sinu parema käe pöidlas seisab. Oda jämedus peab keskmise kase tüvikuga ühte minema ja mõlemad otsad olgu ühte viisi teritatud. Oda keskele pead kaks kümnesüllast tugevat raudahelat kinnitama, mis konna jõuavad kinni pidada. Niipea kui konn on raudodasse hammustanud, nii et teravad otsad alt ja pealt lõualuust läbi lähevad, pead sa kui tuul raudhobuse seljast maha kargama, tema suust välja jooksma ja ahelate otsad nõnda raudvaiadega maa sisse kinnitama, et ükski
156
