Aga need varad olnud kõik nõiduseväel sünnitatud. Neitsi võis imesõrmuse abiga iga päev niisugust hoonet, rikkust ja varandust sünnitada, nagu ta aga ise tahtis. Siiski ei olnud sellel varandusel iial pikemat kestust, sest see oli tuulest tulnud ja läks hiljem kõik jälle tuulde, nii et sellest riismeidki üle ei jäänud. Et noormees seda ei teadnud, arvas ta silmakirjaks loodud rikkuse kõik tõelise olevat.
Ühel päeval viis neitsi teda ühte salakambri, kus hõbelaua peal üks kuldkarbikene seisis. Karbikest näidates ütles neitsi:
„Siin seisab minu kõige ülem varandus, mille sarnast kuskil maailmas leida ei ole. See on kallis kuldsõrmus. Peaksid sa mind kosima, siis kingin ma selle sõrmuse sulle kihlapandiks, misläbi kõige õnnelikumaks inimeseks saaksid. Aga selleks, et meie armastuse sidemel igavene kestus oleks, pead sa mulle sõrmuse vastu kolm verepiiska oma pahema käe väikesest sõrmest andma.“
Noormehe süda läks seda kuuldes äkitselt külmaks, sest vere tingimine tuletas korraga temale hinge müümist jälle meelde. Siiski oli ta küllalt kaval, et oma kartusest neitsile märku näidata, niisama vähe vastu vaielda. Ta ainult küsis nagu kogemata, mis lugu selle sõrmusega siis on.
Neitsi kostis:
„Ühelgi elaval inimesel ei ole tänini veel võimalik olnud selle sõrmuse vägevust põhjani tundma saada, sest et keegi salakirja tema küljes ei ole osanud ära seletada. Siiski on mul võimalik juba salakirja pooliku tundmisega palju imeasju talitada, mis ükski teine ei või teha. Pistan ma sõrmuse oma pahema käe väiksesse sõrme, siis võin ma kui lind tuulde üles tõusta ja sinna lennata, kuhu ma ise soovin. Pistan ma sõrmuse pahema käe nimeta sõrme, siis olen ma sedamaid kõikide silmis nägematu; mina näen küll ennast, niisamuti kõike, mis minu ümber, aga teised ei või mind mitte näha. Pistan ma sõrmuse oma pahema käe keskmisse sõrme, siis ei või ükski terariist, ei vesi ega tuluke mulle viga teha. Pistan ma sõrmuse pahema käe esimesse sõrme, siis võin ma tema abiga kõik asjad enesele luua, mis ma soovin ja igatsen; ma võin silmapilgu kestel hooneid ehitada ja kõiksuguseid muid asju sünnitada. Niikaua kui mul sõrmus parema käe pöidlas seisab, on käel niisugune vägi, et ta kaljud ja müürid võib ära lõhkuda. Peale selle seisavad sõrmuse küljes ka teised salamärgid, mida tänini veel keegi ei ole osanud ära seletada. Ometigi võib igaüks arvata, et nende sees vist väga palju saladusi varjul seisab.“
154
