viis neitsi noormehe ühte teise kambri, kus siidsäng udusulgedest patjadega seisis, käskis noormehe sinna puhkama heita ja läks ise oma teed.
Noormees arvas enese elusalt taevas olevat, sest et seesugust pidu ja põlve siin maapeal kuskil ei võinud olla. Ta ei teadnud ka hiljem sellest selget otsust anda, kas hääled unenäos ehk ilmsi tema sängi ümber olid laulnud. Aga üks sõna kohutas endiselt tema südant:
„Ära anna verd!“
Teisel hommikul küsis neitsi, kas noormehel lusti ei ole päriselt siia elama jääda, kus kõik nädalad muud ei olegi kui üksnes pidupäev. Kui noormees küsimuse peale kohe vastust ei andnud, lisas neiu juurde:
„Ma olen, nagu sa ise näed, noor, priske ja terve, ega seisa ma kellegi voli all, vaid võin teha, mis süda himustab. Siiasaadik ei ole mul meheleminemist veel iial mõttesse tulnud, aga sellest silmapilgust, kus ma sind eile õhtul kogemata näha sain, tõusid mul äkki teised mõtted pähe, sest et sina mulle meelepärast oled. Peaksid sinu mõtted minu arvamisega kokku sündima, siis ehk võiks meist aegamööda paarisrahvas saada. Rikkust ja vara on mul põhjatu palju, nagu sa iga sammu peal oma silmadega ise võid näha, sellepärast on mul võimalik igapäev kuninglikus põlves elada. Mis sul süda iial peaks soovima ja himustama, seda võiksin mina kõik täita.“
Ehk küll kauni neitsi lahke jutt noormehe meelt püüdis segada, siiski tuli temale õnneks veel meelde, kuidas linnud tütarlast põrguneitsiks olid nimetanud ja teda keelanud talle verd anda, ja kuidas öösel, kas unenäos ehk ärkvel, seesama keeld tema kõrvu oli tunginud.
Sellepärast ta kostis:
„Armas neitsi, ärge pange pahaks, kui teile tõega tunnistan, et kosimist nii äkitselt ei tohita käsile võtta kui hobuste vahetamist, vaid sealjuures pikemat arupidamist tarvis läheb. Lubage mulle mõni päev mõtlemise aega, siis vast hakkame kosjakaupa sobitama.“
„Miks ei,“ kostis kena neitsi, „minu pärast võid sa mõne nädala mõtelda ja oma südamega nõu pidada.“
Et nüüd noormehel kosjanõu pidamisel aeg igavaks ei läheks, talutas neitsi teda oma uhkes majas ühest paigast teise, näitas temale kõik rikkad varandusekambrid ja kirstud, mis kosilase südant pidid pehmendama.
153
