„Õiguse pärast peaksid sa raske nuhtluse alla langema, et minu saladust kuuvalgel oled luurinud; aga et sa võõras oled ja kogemata juhtumisel siia tulnud, siis tahan ma sulle süü andeks anda. Siiski pead mulle tõtt mööda tunnistama, kust sa oled, ja kuidas sa siia oled tulnud, kuhu tänini kellegi sureliku inimese jalg veel ei ole saanud?“
Noormees kostis viisakalt:
„Andke andeks, armas neitsi, kui teadmata ja tahtmata teie vastu juhtusin eksima. Pikal teekäigul kogemata siia tulles leidsin ilusa koha puu all, kuhu öömajale tahtsin jääda. Teie tulek viivitas mind magama heitmisel, sellepärast jäin istuma, arvates, et vaikselt vaatamine teile viga ei võiks teha.“
Neitsi ütles lahke sõnaga:
„Tule ööseks meile! Padjul on parem puhata kui siin vilus sambla peal.“
Noormees seisis natuke aega kahevahel ega teadnud, mis ta pidi tegema, kas lahket pakkumist vastu võtma ehk ära põlgama.
Seal ütles puuladvas üks lind teisele:
„Alp ta oleks, kui ta lahket palumist kuulda ei võtaks.“
Neitsi, kes ehk lindude keelt ei osanud, ütles sõbralikult:
„Ära karda midagi, vennike! Ega ma sind kurja pärast tulnud kutsuma, ma soovin sulle kõigest südamest head.“
Linnud kiitsid takka:
„Mine, kuhu sind kutsutakse, aga hoia selle eest, et verd ei anna, muidu võiksid sa oma hinge ära müüa.“
Sellepeale läks noormees neitsi seltsis minema.
Mitte kuigi kaugel allikast jõudsid nad ilusasse rohuaeda. Seal seisis uhke elumaja, mis kuupaistel nõnda hiilgas, nagu oleks selle katus ja seinad kullast ja hõbedast valatud olnud. Sisse minnes leidis noormees palju uhkeid tubasid, üks ikka ilusam teisest. Mitusada küünalt põlesid kuld-küünlajalgade peal, misläbi igal pool oli päikesesarnane valgus. Aegamööda said nad ühte tuppa, kus oli söömalaud kallite roogadega. Kaks tooli seisid laua kõrval, üks hõbedast, teine kullast. Neitsi istus kuldtooli peale ja palus noormehe hõbetooli peal istet võtta. Valges riides tütarlapsed kandsid road lauale ja koristasid hiljem jälle laualt ära, kusjuures mitte üht sõna ei räägitud ja tütarlapsed käisid nii tasase sammuga nagu oleks neil kassikäpad jalgadeks olnud.
Pärast sööki, kui noormees neitsiga üksi tuppa oli jäänud, vesteti magusat juttu, kuni viimaks üks punases riides naisterahvas tuli neile meelde tuletama, et aeg on nüüd magama minna. Siis
152
