kippus kinni jääma. Kolme puhkamisega jõudsid linnud ühele väikesele lagendikule, mille serval kõrges puuladvas nad aset võtsid.
Kui noormees hiljem ka sinna oli jõudnud, nägi ta kesk lagendikku ühe allika; siin istus ta sellesama puu alla maha, mille ladvas linnud paika pidasid. Ta teritas oma kõrvu, et kuulda saada, mis sulilised isekeskis räägivad.
„Päike ei ole veel alla läinud,“ ütles üks lind, „meil läheb tükk aega oodata, enne kui kuu tõuseb ja neitsi allikale tuleb. Saab näha, kas ta noormeest puu all tähele paneb?“
Teine lind kostis:
„Ega tema silmale midagi nägemata või jääda, mis noormehe haisu kannab. Juhtuks noormees nii kaval olema, et ta tema võrku ei läheks.“
Esimene lind lisas juurde:
„Küllap saame näha, kuidas nad üksteisega kaupa sobitavad.“
Tükk õhtut oli juba läinud ja täiskuu üle metsa kõrgele tõusnud, seal kuulis noormees metsast natuke kahinat; mõned silmapilgud hiljem tuli metsa varjult üks tütarlaps nähtavale, läks lendaval sammul üle muru allika poole, nagu ei olekski tema jalatallad palju maa külge puutunud. Noormees pidi oma südames tunnistama, et tema silm eluilmas veel jumedamat neiut ei olnud näinud kui praegu. Ta ei raatsinud oma silma neitsi pealt enam ära tõsta.
Neitsi läks teda tähele panemata allikale, tõstis silmad kuu poole, langes põlvili maha, kastis üheksa korda oma silmnägu allikasse, vaatas iga kastmise järel kuu palgele ja hüüdis:
„Täis palgeil ja priske nagu sina praegu, saagu ka minu ilu kadumata õitsema!“ Siis käis ta üheksa korda ümber allika ja hüüdis käigu lõpetamisel:
„Neitsil nägu närtsimata, |
Selle peale kuivatas ta pikkade juustega oma palged ära ja tahtis minema hakata, kui ta silmad äkki sinna puutusid, kus noormees puu all istus. Sedamaid seadis neitsi oma sammud sinnapoole.
Noormees tõusis püsti, et paremini näha, mis nüüd pikemalt sünnib. Kaunis neitsi tuli ligemale ja ütles:
151
