PIKKJALG, OSAVKÄPP JA TERAVSILM
Ükskord elas üks nõukas peremees oma naisega. Neil ei olnud mingist asjast puudu; elu oli igapidi rohkesti kõigega õnnistanud. Inimeste silmas kiideti neid rikkaks ja õnnelikuks. Ometi puudus neil siiski üks asi, mida rikkus ei jõudnud anda, sest neil ei olnud lapsi, ei ainukestki veel, ehk nad küll juba enam kui kümme aastat paaris olid elanud.
Nüüd juhtus ühel õhtul, kus mees kodunt ära oli ja naine üksi toas istus, et tal aeg igavaks ja süda väga nukraks läks.
„Eks naabrinaised ole minust palju õnnelikumad,“ mõtles naine. „Neil on toatäis lapsi ajaviiteks; kui ka mees kodunt korra ära on läinud, siiski ei ole neil tarvis üksi istuda. Mul ei ole kedagi omast, pean otsekui võsuta känd üksi tühjas toas elama.“
Mõteldes paisusid tal pisarad silma, ja ei tea, kui kaua naine juba sedaviisi murekoorma all oli istunud, tähele panemata, et üks ootamata võõras tuppa oli astunud. Korraga tundis ta midagi jalaketra kutistavat, arvas kassi olevat, aga silmi maha lüües nägi ta kena titekest jalgade ees põrandal.
„Uih!“ kisendas naine kohkudes, tahtis istmelt püsti karata ja putkama pista, aga titekese käed pidasid teda kui raudpihid kinni, nii et ta paigast ei pääsenud.
„Ära ehmata, armas noorik!“ ütles titeke lahkesti, „kui kutsumata siia tulin su meelt jahutama ja su kurbust kustutama. Sa elad üksi, inimesel läheb pikal õhtul aeg igavaks; mees on teele läinud, kust ta vast mõne päeva pärast tagasi jõuab. Armas noorik —“
Naine ütles pahameelega:
„Jäta pilkamine, minu noorikutanu hallitab juba enam kui kümme aastat kirstus ja nutab lesena paremat aega.“
15
