PÕHJA KONN
Ennemuiste elanud üks väga kole metsaline, kes põhjamaalt välja tulles tüki maailma inimestest ja elajatest paljaks teinud, ja aegamööda kõik elavad loomad maa pealt oleks ära hävitanud, kui keegi tema vastu abi ei oleks leidnud.
Metsalisel olnud härjavärki keha ja konnavärki jalad, ees kaks lühikest ja taga kaks pikka, nii et ta igal hüppamisel poole penikoormat maad ära mõõtnud, õnneks pidanud ta paar aastat seal paika, kuhu ta enese kord maha oli lasknud, ega läinud enne edasi, kuni kõik ümberkaudsed kohad paljaks olid söödud.
Keha olnud konnal üleni soomustega kaetud, mis tugevamad kui kivi ja raud, nii et ükski asi temale viga ei võinud teha. Tema kaks suurt silma hiilanud öösel ja päeval kui heledamad küünlad, ja kes nende valgust õnnetul viisil korra juhtunud nägema, see olnud kui ära tehtud ja pidanud temale ise söödaks suhu minema.
Ümberkaudsed kuningad tõotanud otsatu suurt palka sellele mehele, kes kas nõiduse ehk muu väe läbi metsalist oskaks ära hävitada. Seepärast oli mitugi meest oma õnne katsuma läinud, aga kõik nende ettevõtmised läksid nurja. Nõnda lastud kord suur mets põlema süüdata, kus sees kole loom asupaika pidanud; mets põlenud küll ära, aga kurjategijale ei tulnud tulest pisematki viga.
Vanarahva suust päritud jutud olid küll avaldanud, et koleda metsalise üle muidu keegi võimust ei võivat saada, kui ainult ühe pitserisõrmuse läbi, kus salatähed pidavat peal seisma, mis õpetust andvat, mil viisil metsalist surmata. Ei teatud aga ühtegi kohta nimetada, kus sõrmus praegu varjul seisab, niisama vähe targa asupaika, kes salakirja oskaks seletada.
148
